Eestlased on Jeanne Moreauga (1928–2017) kokku puutunud tänu 2012. aastal valminud Ilmar Raagi filmile “Eestlanna Pariisis”, kus näitlejanna kehastas pisut kapriisset vanadaami, kelle üksindust oli tulnud leevendama koduabiline talle kaugeks jäävast Ida-Euroopa nurgast (viimast mängib Laine Mägi). “See film sai teoks, sest ma kohtasin Ilmar Raagi,” rääkis proua Moreau usutluses. “Meil oli kaasakiskuv vestlus, mulle meeldis temaga töötada. Teema huvitas mind. Mulle meeldib, kui lugu viib mind mujale – see võimaldas mul avastada Eesti.”

Ja veel: “Kogu elu olen teinud julgeid valikuid, mulle pole oluline, kas lavastaja on tuntud või ei. Tähtis on avastada uut, osaleda loomeinimese ambitsioonis.” Just nimelt sõltumatus ja soov isepäiselt oma teed käia iseloomustasidki kolm aastat tagasi 89 aasta vanuselt meie seast lahkunud Prantsuse filmitähte.

Oma 80. eluaasta künnisel tunnistas Moreau, et koges tänu oma elukutsele kirgi, mida ta päris elus kunagi läbi ei elanud. Isepäine mademoiselle Moreau – nii soovis ta ise, et teda kõnetataks – on kahetsusega nentinud: “Tõeliselt sügavat, tagamõteteta suhet, absoluutset armastust pole ma tundnud.”