Kui ma loen lugusid inimestest, kes koguvad pastapliiatseid või pissipotte, siis mõtlen alati, et on ikka veidrikud küll. Samas, ega ma ise parem ole – olen juba aastaid korjanud 1980. aasta Moskva olümpiamängude ja Tallinna purjeregatiga seotud meeneid. Enda õigustuseks võin vaid öelda, et minusuguseid on ka teisi.
Tagantjärele on mul raske meenutada, mis hetkest ma neid suveniire koguma hakkasin, ja veelgi keerulisem on seletada, miks. Ilmselt on üks põhjustest see, et olen ise olümpia-aasta eel sündinud ning need nostalgilised Vigrid ja Mišad meenutavad mulle lapsepõlve. Isegi üks esimesi fotosid minust on koos pehme olümpiakaruga, kes oli meie peres tähtis Saksamaalt saadetud reliikvia.
Igal hommikul joon kohvi 40 aastat vanast Mišaga kruusist, aga kõik Vigride ja Mišadega morsiklaasid on köögiriiulil piisavalt kõrgel, et lapsed neid kätte ei saaks. Ühel kodusel sünnipäeval jäi meil peolaualt klaase puudu ning üks külaline võttis pahaaimamatult mu riiulilt mõned olümpiaklaasid. Jälgisin hirmuga terve õhtu, ega need jumala pärast katki lähe – hoolimata faktist, et mul on neid kindlalt üle kümne!
