Kriisiaja õppetunnid

Õpetlik oli see kevad, kui ootasime kodudes koroonakriisi kadu. Mis muutus meie ümber ja sees?

VABADUS ON MEIE PEAS

Tallinna Linnateatri näitleja Ursula Ratasepp-Oja (37): “Mu päevarütm muutus väga kiiresti kardinaalselt.”

“Kui teatrid eriolukorra alguses suleti, leidsin end üleöö koduse ema, perenaise ja õpetaja rollist. Hilisõhtutel töötava näitleja asemel sai minust varahommikuti päeva alustav õpetaja ja lasteaednik: Elo-Mirt on 11aastane, Jaakob Eik 8 ja Laurits 4. Lisaks otsustasime eriolukorra esimesel nädalal ellu viia laste unistuse ning tõime koju kolmekuuse labradorineiu Süsi. Ma pole end pidanud koerainimeseks, ent selgus, et olen lihtsalt OMA koera inimene. Varasemast on meil kodus kass – hall Šoti lontkõrv Urr.

Mulle tähendab eriolukord ennekõike seda, et olen väga palju rohkem saanud laste jaoks olemas olla ning nendega aega veeta. Abikaasa Kaarel töötab kommunikatsioonibüroos Miltton ja on olnud kodukontoris. Seega on ta suure osa argipäevadest – ja vahel ka mitte argistest päevadest – kõige tagumises toas koosolekutel ja kontoritööl. Loomulikult pakub kahe algkoolilapse ja ühe lasteaialapse terve päeva sisustamine, õppetöö ja olme haldamine omamoodi väljakutset. Aga seda, et elu lastega on etteaimamatu, lärmakas ja emotsioonideküllane, teadsin juba enne.

Sain kinnitust, et kõik on lihtsam, kui pakkuda lastele rutiini, vaikseid haaravaid tegevusi ja kannatlikku meelt. Meie kodus pole kunagi valitsenud esmaklassiline kord, kuid nüüd, kus kolmele lapsele ja kassile lisandus kutsikas, pidin oma nõudmisi veelgi leevendama – just enda meelerahu nimel.