„See on minu värv,” teatab Martinfeld. „Meil oli siin töö juures ka hiljaaegu kleitidest juttu ja kolleegid küsisid, mis värvi kleidi ma viimati ostsin. Ütlesin, et mis küsimus see on – sinise! Siin polegi teist võimalust.” Puhtad toonid, puhas sinine. Oli aeg, kui Katrinile meeldis olla märkamatu. Aga on see siis juhi ametist või lisandunud aastatest – „Tunnen, et tuleb panna midagi särtsakat. Teeb värskemaks.”
Kui Katrin Martinfeld augustis viis aastat tagasi koolimajja jõudis, olid uue õppeaasta ettevalmistustööd juba alanud. Kõik oli uus: maja, õpetajad, lapsed. Ning asukoht 35 kilomeetri kaugusel kodulinnast Võrust. Antsla gümnaasium oli selleks ajaks üle elanud segaseid aegu: 30 aastat ametis olnud direktor oli lahkunud, aasta pärast seda ametis olnud uus direktor samuti. Mõlemad mehed. Ka enne neid oli kooli juhtinud mees – teletäht Vahur Kersna isa, legendaarne treener Aksel Kersna.
Muidu ehk polekski paslik koolijuhi sugu rõhutada, kui mitte just see poleks ühel eluetapil Katrinile saatuslikuks saanud. Mitukümmend aastat Võru koolis töötanud naine seisis ühel päeval silmitsi tõsiasjaga, et reformide käigus langes otsustajate kaalukauss noorte, nende arvates „värskemat power’it täis” meeste poole. Nii öeldi eravestluses Katrinile – kes oli viimased 14 aastat ametis olnud direktorina, enne seda 8 aastat õppealajuhatajana ja veel enne seda matemaatikaõpetajana. Öeldi veel, et tal on kaks viga: ta on naine ja ta on vana.