Mine kalale!

Alles hiljuti olid meie matkarajad üle koormatud, kalavetel sellist rüsinat õnneks ei esine. Minu mees veedab vaba aega meelsasti kalastades, olenemata aastaajast ja kohast. Kevadel mitmesugused siirdekalad, säinas, vimb ja särg, siis haugid, linaskid ja latikad. Suve teisel poolel algab ahvenate aeg. Miks mitte võtta kalalkäik ette koos perega! Kui endal püügivahendeid pole, aga tahtmine kalapüüki proovida, on Eestimaal palju kohti, kust on võimalik paati ja/või püügivahendeid rentida. Näiteks Fishing Village Pärnumaal.

Varsti algab haugipüügi aeg, haugi ja mõnede teiste kalade püügi täpsemad piirangud leiad kalastusinfo.ee/media/File/Kalastuskalender.pdf. LIA

Nõva rand

Olen “merehaige” – kui on vaja ennast laadida, siis kisub alati mere äärde. Kui kauguses paistab sirge silmapiir, tundub kõik jälle hästi. Meri on ettearvamatu – iga kord, kui lähed, on jälle huvitav.

Minu lapsepõlve lemmik on valge laulva liivaga Nõva supelrand. Seal ootavad puhas vesi ja puhas õhk ning puutumata nõmm ja männimets, mis on suvel marju-seeni täis. Saab nautida metsa­vaikust või meremüha ja puhast selge veega liiva­randa, mida on kümme kilomeetrit. Tee RMK lõkke- ja telkimisplatsil lõke üles, pane pann tulele ja naudi rannaromantikat. KÜLLI

Avastusretk Kakumäel

Kakumäe poolsaar väärib avastamist mitmel põhjusel: see on kesklinnale lähedal, siin on metsa ja merd, supelranda ja pankrannikut ning kõik on kiviviske kaugusel. Jõuab mõne tunniga poolsaarele tiiru peale teha.

Kui ma laps olin, asus Kakumäe väga kaugel. Nii kaugel, et sinna viis vaid paar linnalähiliinide bussi päevas ja sõit oli nii pikk, et mul jõudis kaks korda süda pahaks minna. Maju oli ka siis selles kandis vähe ning kohas, kus praegu on restoran Talleke ja Pullike, peeti lehma. Kui ma lapsena isaga Kakumäel metsas käisin, nägime iga kord vähemalt ühte põtra, kitse, siili ja rästikut. Nüüd käivad vaid kitsed talvel mu õuna­puud näksimas, isegi siili, rääkimata rästikust, pole ammu näinud.

Kakumäe oli siis suletud piirkond (ikkagi riigipiir), poolsaarele lubati vaid dokumendi alusel. Nüüd on õnneks teised ajad ja kõik võivad Kakumäed avastama tulla.

Jala või rattaga. Vaatasin kaardilt järele: Vabaduse väljakult Kakumäe poolsaare tippu on kõige otsemat teed pidi 12,3 kilomeetrit. Mõni jookseb igal õhtul veel rohkemgi maha! Joostes või rattaga võikski Kakumäele tulla: alustada Stroomi rannast ning liduda või vändata mööda Stroomi – Rocca al Mare kergliiklusteed, mis kulgeb maaliliselt piki Kopli lahe äärt poolsaare tippu välja. Selle tee äärde jääb Mustjõe linnuvaatlustorn – kel jaksu, võib üles ronida ja ümbrust imetleda.

Autoga. Kui tahad autoga kohale sõita, pargi masin Kopli lahe serva ehitatud Haven Kakumäe jahisadamasse või teisele poole poolsaart supelranna parklasse. Mõlemast kohast on hea alustada ümber poolsaare matka. Jalga pane matkasaapad, sest ehkki näiteks rand on alguses kena liivane, siis mida rohkem tipu poole, seda kivisemaks muutub. Kui supelrannast astuma hakata, siis esimene kultuuriline vaatamisväärsus asub paigas, kus maa tõusma hakkab – Lembit Ulfsaki mälestuspink. Kui kõrget kallast pidi edasi matkata, jäävad poolsaare tipus teele Peeter Suure merekindluse rannakaitsepatarei varemed. Samas suunas mööda kivist mereranda kõmpides möödud peatselt Mustkivi rändrahnust, mis üsna ranna ääres seisab. Rannakividelt avaneb tore vaade Kakumäe pangale, kus on näha erinevaid liivakivikihte ja mõnest kohast tuleb välja ka sinisavi. Lapsena käisin sealt voolimiseks savi kogumas.

Kopli lahe poolsel küljel on paar kohta, kus järsult tõusev teerada mererannast pangale viib. Kui sealt üles ronida, võib kiviselt rannalt alustatud matka metsas jätkata ja kui veab, siis näha ka metskitsi. Kes aga jahisadamast piki kõrget kallast matka alustas, võiks hoopis alla mere äärde laskuda ning rännakut piki kivist rannajoont ümber poolsaare tipu jätkata.

Ükskõik millise marsruudi valid, võid olla kindel, et päev läheb asja ette – õhtul jalad mõnusalt surisevad, aga pea on täitsa välja puhanud. EVA

Aafrika rannast Imperaatori­paviljonini

Olgu eksootikareisidega kuidas on, mulle sobib Aafrika rand Haapsalus. Festivali ja pidu on suve-Haapsalus igal nädalavahetusel, kuid tõeliselt õnnelik võib olla ka üksi, kui kõndida linnale ring peale mööda maa ja mere piiri.

Alustan linnuvaatlustorni juurest ja lõpetan raudteejaamas, mille

100 sülla pikkune katusealune perroon oli ainulaadne, kui see 1907. aastal valmis, ja on siiani. Teel näeb skulptor Roman Haavamäe trepiposte promenaadil, päikesekella ja jääkaru, pitsilist kuursaali ja ilusaks värvitud puu­maju... Või hoopis Tagalahest väljaulatuval kivil kajakat oma pruunikirjule pojale kalarappimist õpetamas.

Väikese viigi kaldamurul võid juhtuda kõrvu kõndima veeservas askeldava luigepaariga, kel varasuvine kassipoju-pehme pere slepis. Isalind sirutab küll kaela pikaks, kuid rahuneb, kui näeb, et ohtu pole. Muidugi pole, Kastinina ja Vasikaholmi vahel kannavad meres paiknevad maasiiludki nime Öörahu, Vaherahu ja Kodurahu. Hõbepajudest ääristatud Õhtu kallast mööda jõuad otse lahesopi veele raja­tud kõnniteele. Siit saab alguse Lääne­maa tervisetee, mis kulgeb mööda endist raudteetammi, nii et kõndida võiks kas või Taebla või Turbani…

Eesti pikim perroon pole saabuvat rongi näinud 2004. aastast, vari­katusega Imperaatoripaviljon täitub rahvaga vaid Augustibluusiks. Kuid ootesaalis asub vabariigi kaunim jaamahoone tualett – ilma igasuguse liialduseta! Pärast pikka kõndimist võib sellesse ripptaimedest rohetavasse rahuoaasi sissepõikamine isegi häda­vajalik olla. ANNE

Kaksjärvede kallastel

Minu jaoks on esimene valik ühepäevaseks väljasõiduks Tallinnast kolmveerandtunnise tee kaugusel asuv Paunküla maastikukaitseala. Auto saab jätta tee äärde ja asuda matkama Suure Kaksjärve, Väikese Kaksjärve ja veel nelja-viie sealse rabajärve kallastel. Rajad pole rasked ja silmailu on ohtralt. Pärast poolepäevast rännakut mööda laudteid ja künklikke kaldaäärseid on turvaline RMK lõkkeplatsil vorstikesi praadida, leiba luusse ja hingel laulda lasta. TIINA

Jalgrattamatk pere või sõpradega

Oleme perega käinud jalgrattamatkal Ahvenamaal. Aga kauneid kohti on ka Eestis, kus mõnus pedaale tallata. Võib ette võtta paaritunniseid sõite kodukandis või tõsta rattad auto peale ja avastada kaugemaid kohti.

Looduskaunis marsruut algab näiteks Häädemeestelt ja lõpeb Treimanis või vastupidi, kokku umbes 17 kilomeetrit. Mere äärt mööda kulgeb vana looklev maantee. Vahepeal saab käia ujumas, nosida kaasapakitud võileibu ja ronida vaatetorni. Igat sorti matkade jaoks pakub ideid matkaliidu koduleht matkaliit.ee/matkad/matkarajad. LIA

Pisike põnev Piirissaar

Matkamõte suveks! 1907. aastal elas sel Peipsi järve saarel 2000 inimest, nüüd on neid käputäis. Kus inimesi vähem, seal vaikust rohkem. Piirissaare kaitseala on Eestis parim paik, kus kohtuda sümpaatse mudakonnaga, kes lõhnab nagu küüslauk. Ning haruldasi linde ja kahepaikseid elab siin teisigi, tasub binokkel taskusse pista.

Kondimootoriga jõuab Piirissaarel kõikjale, kohapeal liikumiseks pole vaja jalgratastki. Päris kindlasti näeb saarel kõndides üht kirikut, kauplust ja pisikest muuseumi. Sellest kõigest piisab täielikult, et lugeda päev rõõmsaks ja kordaläinuks. Salapärasele saarele pääseb tavapäraselt laevaga Tartust või Laaksaare sadamast. Viisin sinna eelmisel suvel kümmekond sõpra – rahul olid nii lapsed kui ka täiskasvanud! LIIS