Haavatud tervendaja Mart Laisk
Heino Mart Laisk (58) on üle elanud suuri isiklikke tragöödiaid ja siis end jälle jalule ajanud. Kunagi oli ta kauboikapitalist, siis tavaline ärimees, nüüd aga huvitab materiaalne maailm teda vaid niipalju, et hing sees püsiks. Heino elab koos abikaasa ja kahe tütrega metsamajas ning tegutseb psühholoogi-terapeudina.
Kui sa hakkad kaardistama oma isiksuse arenguteed, mis on olulisimad peatused?
Vahest suurim pidepunkt oli esimesest abielust sündinud poja enesetapp kakskümmend aastat tagasi. Sellega seotud süütunde ja kompleksid valasin välja 2007. aastal valminud filmi “Magnus” kaudu. See oli minu jaoks nagu omalaadne lunastus, andekspalumine; et teised minu vigadest õpiks... See viis mind ka psühhoanalüüsi juurde, algul kliendina, siis ise praktiseerijana.
Seitse aastat tagasi tuli järgmine tähis. Mul oli üks klient, vanem naine, kes töötas arstina, kuid oli väga nässus lapsepõlvega, kogumismaaniaga. Ta korter oli maast laeni täis second-hand-poodidest ostetud kola. Ta oli ka vaimselt klammerduja tüüp. Hakkas mulle helistama kell viis hommikul ja kümme korda päevas. Kui mina ta blokeerisin, helistas ta mu naisele ning lõpuks tuli meile lausa ukse taha. Minu süü oli see, et ma nautisin ta tähelepanu ja klammerdumist, saamata aru, et nii teen ma talle haiget. Ja ükskord ka lasin end lõdvaks selles mõttes, et kui ta tahtis rännata tagasi oma lapsepõlve, olin ma nõus kehastama tema vitsa andvat ranget isa... Läksin liiga rolli sisse, üle piiri.
Minu poolt lõppes see sellega, et kutsusin politsei; tema poolt sellega, et kättemaksuks andis ta loo “Pealtnägijale”. Muidugi oli see kohutav häbi – kui terve ilma ees räägitakse, et annan vanainimesele vitsa... Ja psühholoogide seas tegin oma margi täis. Mind ei võetud psühhoanalüütikute seltsi liikmeks.
Kuid häbi viis valgustuseni?
