Sellest teab rääkida gildi „hea haldjas”, 85aastane Juta Oras, kes on lapsest saati elanud praeguse keraamikatöökoja kohal asuvas korteris. „Eesti ajal oli siin all Langebrauni portselanipõletusahi, mida köeti puudega – meil oli alati põrand soe! Nõukogude ajal läks töökoda riigistamise käigus mõneks ajaks ARS Portselanile. Viimati kuulusid ruumid Noorsooteatri ladudele, puidu- ja dekoratsioonitöökojale. Kui gildirahvas tuli, oli lauavirn ukse ees,” mäletab vanaproua. „Ärge tulge mulle rääkima, et see üks räpane urgas oli!” noomib ta. „Õhtuti pandi mõlemalt poolt väravad kinni, ükski võõras siit läbi ei saanud. Vene tänava poolset läbikäiku polnudki, seal asus õlleputka, kus olevat käinud ka Raimond Valgre õlut joomas ja pilli mängimas. Siinsamas hoovis asus pilliparanduse töökoda.”

See sajameetrine munakivisillutisega tänavajupp on tuntud ka Gabrieli kohtumispaigana filmist „Viimne reliikvia”.