Jan Uuspõld: mul on metsaskäimise juures üks saladus – mu trajektoori jääb kohvik. Olen kohvikuhaige!

Autojuhiloa sain ma suht hilja. 36aastaselt. Kuigi juba 10aastaselt sõitsin Männiku karjääris MAZiga. (Kallur, mille peal mu isa töötas.)
Nüüd on mul Renault Trafic. Furgoon. Kaubik. Van. Buss. Ma ei teagi, kuidas teda kutsuda. Vanad Talleksi emeriitinsenerid tuunisid selle peopidamise autoks.
Kui istmed välja tõsta, on see buss nagu eluase, korter, maja! Seal saab elada. Laotad madratsi maha ja sul on voodi. Seal on ka laud olemas. Ja külmakast, kus on söögikraam. Seal on mootorist sõltumatu diiselpõleti, mis kütab salongi soojaks, müra ei tee, ainult kohiseb. Talleksi emeriitinsenerid on väga hea asja teinud!
 
Kahel suvel järjest oleme käinud Theatrumiga Hiiumaal etendusi andmas („Muna” oli etenduse nimi) ja neil kordadel oli see buss mu eluase. Paar nädalat sõitsin selle bussiga mööda Hiiumaad.
Pärast etendust tšillid veel natuke trupiga ja siis pargid bussi kuskile mere äärde ja hakkad hommikul põnevusega avastama, kus sa oled.
Oi, mulle meeldivad sellised hommikud! Loodus ärkab. Lind laulab, päike piilub. Uurid kaardi pealt: ahhaa, see on see laid, see on see neem. Ma olen siin!
Vaatad binokliga, missugused laevad merel liiguvad. Käid ujumas. Teed lõkkekese üles, keedad kohvivett, hakkad söömist sättima. Poodi ma liiga tihti ei jookse. Kui kapis leivanukk ja juustu ja keefirit, siis on sellest maa ja ilm.