KUDUMINE, MEHINE HOBI | "Elmar proovib kõik keerulisemad mustrid ära, aga sallile äärepitse ei taha ta teha"

Pitsilised koekirjad ja ühiskudumised on eesti naiste sajandite taha ulatuv traditsioon. Kuid miks ainult naiste?­

Kudumisvardaid hoidis Elmar käes juba poisina. Rägavere kandis asunud Põlula seitsmeklassilises koolis sai algklassides nii kootud kui ka nõelutud, poiste ja tüdrukute käsitöötunnid olid koos. Ema oli samuti kõva kuduja. Teismelisena käis poiss Leningradis ema kootud rätikuid suhkru ja muu kraami vastu vahetamas. Maavillasest lõngast, polnud need nii peened nagu Haapsalu sall, aga pohlakirjas nupud olid mustrisse kootud.

„Siis, alates teismeeast kuni kahekümne viieni, ei olnud mul enam mingit kokkupuudet kudumisega!” kinnitab Elmar. Alles abielludes, kui lastele ja endale sokke tuli kududa, sai harrastus hoo sisse. 

Oma esimese pitssalli kudus Andero Paalvelt (37) puhtpraktilistel kaalutlustel. Tütar laulis kooris, kus tumeda vormikleidi juurde kuulus õlasall. Kauplustes ringi vaadates tundus Haapsalu salli hind üsna soolane ja selle mõõdud õblukeste õlgade jaoks suurevõitu... „Vaatasin, et see ei saa ju nii keeruline olla, peaks saama ka ise teha! Mustrit guugeldasin internetis. Teadsin, et nupud peavad sees olema, see oli mu kinnisidee,” räägib mees.

Ta meenutab, et põhikoolis sai kudumishobi hoogu juurde seetõttu, et oli tahtmine endale midagi originaalset selga nuputada. Poppi kaelussalli polnud kaubandusest saada, aga Andero ilmus ühel heal päeval kooli tumerohelisest lõngast omakootud moeasjaga ­– „Sellise kõrgema allapööratava krae ja eest rinnalapiga, mis lahtiste mantlihõlmade alt paistis nagu kampsun.”