23. juuni 2010. Pakin kojuminekuks asju, enda ja pere omi. Riidekapist võtan järjest kleite: punane suvekleit, beež, sinine samet… Ups! Selle maani sametkleidi õmbles mulle mehe ema, enne kui me nelja aasta eest Pariisi kolisime – põhjuseks abikaasa diplomaaditöö.
Ämm: “Sa lähed Pariisi, Tiina, kas sul maani kleit on olemas?”
Mina: “Ei.”
Ämm: “Siis teeme! Kui tuleb kutse, kuhu Margus peab smokinguga minema, kas sina jääd siis koju või…?”
“Hästi,” soostun oma rätsepast ämmaga, kes on kauem olnud diplomaadist poja ema kui mina diplomaadi naine.
…keerutan nüüd seda sinist kleiti käte vahel, samet kumab kaunilt, ja mõtlen: kahju, et ma kordagi seda selga ei saanud panna! Valmisolek oli olemas. Aga mida polnud, oli kutse, mis nõudnuks maani kleiti. Kuigi käisime nii peaministri kui ka presidendi residentsis – mitte ühelegi peole poleks ma saanud minna maani kleidiga, ilma et poleks olnud “üleriietatud”, mis on sama tobe või isegi tobedam kui olla “alariietatud”.