Lehte Hainsalu: Üksinda kogukonnas
Tänapäeval räägitakse maapiirkondadest. Vanasti öeldi maal, ja vastandina: linnas. Niisiis olid (ja on) maal teised elustandardid kui linnas. See puudutab elamise paljusid külgi, eelkõige aga isikutevahelisi suhteid ning isiku suhteid kogukonnaga. Mida sajand edasi, seda rohkem on linlasi ja sundkontakte nende vahel. On üsna tavaline pilt, kus trammi astunu varjub kohe oma mulli, olgu mobiili või ajalehte, või süveneb aknasse. Oivaline on oskus teisest mööda vaadata, säästa teist ja ennast pilkude tarbetust informatsioonist. Kõrgmaja ühe püstaku elanik tunneb harva end kogukonda kuuluvana ega huvitugi naabrite elust. Aga maaliinibussis, eriti Lõuna-Eestis, võib teinekord tekkida vaterdav seltskond, selgitatakse välja, et ollakse tuttavad kellegi kaudu, keda kõik tunnevad. Usaldatakse võõralegi oma perekonnauudiseid.
Kui meie saartel kujunesid ajalooliselt välja sumbkülad, Kesk-Eesti voortel ridakülad või ahelkülad ning Peipsi ääres tänavkülad, kus naabrid võivad olla sõna otseses mõttes üleaedsed, siis Lõuna-Eesti nautis hajakülaelu. Teine talupere oli tihti nurmetagune või teispool metsatukka, silmist ära, nõnda et sealt kuuldi eluhäältena kaevuketi kõrinat, peni haukmist, kikka kirgu. Naabri põllust või ussaiast mööda või läbi käies saadi aimu sealsest tööjärjest ja saagilootusest. Kokku sõideti vaid talgutele, kabelipühale, pulma, matusele, ja polnud nii vaenus naisterahvast, kes poleks teistrele titekatsikule läinud, pudrukauss rätiku sees, mis nelja nurka pidi kokku sõlmitud. Üksildast pereelu elati vägagi teadlikuna kogukonnast.
Kui maailm oli ära võetud, jäi siseilm. Nõnda on nüüdki.
Eestlane pole olnud mesilane või sipelgas. Seda ka ürgkogukondlikul ajal ilmselt mitte. Ikka on üksikisik olnud ainuline omasuguste keskis. Seda võib järeldada meie sõnavarast. Päris ilmne on, et eesti keel armastab ainsust. Eks me ütle ju: võtmekimp, viidates üksikule võtmele suures pundis, kahte ühekorraga polnud ju tarvis; lillevaas, kus on harva üksainus ennastimetlev nartsiss, enamasti ikka pool peenart koos; või siis raamaturiiul, hambahari, skaudilaager. Ka mitmuslikud sõnad annavad ainsuslikke liitsõnu, näit prillid – prillitoos, püksid – püksiharu, käärid – kääriteritaja, samuti silmanägemine, kõrvakuulmine.
Kooligrammatikakorrektsusest ajendatult luuakse tänapäeval silte, nagu riiete hoid, suuskade laenutus. Siit pole kaugel kõrvakriipivad laused, nagu mõlema inimese elud muutusid jäädavalt; harjumuste muutumised võtavad aega; riigiti on kliimad erinevad; mustused tuleb maha pesta; tekivad suured isud; eestlaste tervised pole kuigi head; kas teie südametunnistused on puhtad. Manitsust püsige kodudes, lubatud on käia vaid apteekides ja toidukauplustes tuleks ju mõista üleskutsena pendeldada korteri ja suvekodu vahet ning hulkuda poodides ja apteekides odavama otsingul. See ta on – ütleja kõneleb massiga, mitte isikuga!
Nagu ka koolidirektor, kes emadepäeva eel palus õpilastel oma emadele ütelda suured tänud. Kui räägid toatäie rahvaga, siis mõni ikka ei kuule, ei pane tähele. Vanasõna ütleb: paljus peres paksud kõrvad, sestap kõnele igaühega isiklikult, kui ka kõneled kõigiga korraga. Kes ütleb: püsi kodus, vajadusel käi vaid apteegis ja toidupoes, selle lause on parema rütmiga, lühem ja selgem, hoiab kokku nii õhku kui tähemärke. Igati põlisele toetuv ja samas edumeelne.
Meite hajaküla ja hõre asustus ning ainsuses mõtlemine aitab meil pandeemiat üle elada. Näha sadades põdejates iga üksikut, ennast hoides kaitsta kogukonda, see on meile iseloomulik. Geenimälust ja ajalookogemusest on võtta mustrid igaks elujuhtumiks. Üksindus adra taga astudes või laudas lehma lüpstes, lumevangis olek räästani hangedes tares või koduarest teedelagunemise ajal oli kord meie igapäev. Pikad pimedad õhtud peerutule valgel liitsid peret, andsid aega enda jaoks. Kui maailm oli ära võetud, jäi siseilm. Nõnda on nüüdki. On avanenud tavatu võimalus sunniolek pöörata uueks avanemiseks, uute teede leidmiseks. Maakera energiarevolutsioon loob meid ümber. Oleme alati ellu jääv rahvas.
