Rein Sikk: Tere, Seaküla Simson, hull skulptor ja tillimeister!

Kellele siis veel kui mitte Sulle, hullule ja pöörasele kunstnikule, me hullul ja pöörasel ajal kirjutada! Su hää hullus on sedavõrd nakatav, et vajame seda praegu sada korda enam kui eile!

Kirjutan Sulle esimest korda, Simm. Kirjutan, et Su elulusti kõva häälega kiita.

Oled Afganistani põrgust läbi käinud, ikka eluterveks ja elurõõmsaks jäänud. Praegune aeg on sama heitlik kui võõras sõda võõral maal, kuhu olid kistud. Paanikauss ja pessimismipagan võivad lihtsasti põue pugeda.

Sa, Simm, oled säärane mees, kelle häält telefonis kuuldes või kelle säravat kuju nähes tuleb alati naeratus näole. Mitte ainult mulle. Hoolimata Su vintsutustest, võõrast sõjast, kümnekordsest viinaravist, pere lõhkiminekust, kohtusse kaebamisest, petlikest tellijatest – kõigest hoolimata oled alati särav. Suisa Seaküla päikene!

Heal lapsel mitu nime, heal kunstnikul seda enam, Aivar, priinimega Simson. Kunstnikunimed Seaküla Simson, Simson Seakülast ja Simson von Seakyl on tuletatud kohanimest, kus asus Su vanaisa talu. Lahe paik!

Kus mujal kui Sea­külas võib peremees enesele lubada, et ta värava ees ulub taeva poole PÖFFi hunt ja seirab saabujat lõvi, enesel me idanaabrite presidendi nägu peas. Tubades kanajalgadest ja kalapeadest nagid. Aknalt piilub ringutav lehm koos silda viskava hobusega, armunud märtsijänes lisaks. Õues kividel kasvavad metallist seened, mõnigi neist vägagi mõne elutarviliku elundi kujuga.

Sel aastal oled Sa rahvuskangelane, mees, kes sai hakkama asjaga, millest Tallinnas oli oi kui kaua räägitud, aga mitte hakkama saadud. Pean silmas Toila Oru parki püstitatud Konstantin Pätsi ausammast.

Oled Afganistani põrgust läbi käinud, ikka eluterveks ja elurõõmsaks jäänud.

Nüüd, mil Eestit mööda liikumine välismaa uudistamise asemel aina enam hinda läheb, kujutan ette sadu ja tuhandeid selfisid, mis Oru pargis koos Sinu loodud Pätsiga jäädvustatakse. Tegelikult tahtsid Sa Pätsi lausa lamavana teha, aga see oli tellijate jaoks veidi julge mõte. Ent ka praegusena teenib taies ajalugu ja rahvast täiega.

Niisiis, Sa oled tubli turismikorraldaja. On ju Toila Oru Päts osa ägedast põhjaranniku matkamarsruudist, näiteks nimega “Seaküla Simsoni jälgedes”. Saame kunsti kaemas käia alates Kuusalust, kus Su taieseks on saanud keelemehest kirikuõpetaja Eduard Ahrens. Edasi Neeruti ja ühistöös rahvaga loodud kivist Kalevipoeg. Siis Rakvere ja noormees jalgrattaga muusikat kuulamas ehk maakeeli pronksi valatud pisike Arvo Pärt. Ta on linnarahvale nii armas, et talle külmal ajal sall kaela pannakse, 1. septembril aga koolikott selga upitatakse.

Edasi Jõhvi ja Kaljo Kiisk, Toila ja Päts ning lõpetuseks Narva ja Paul Keres, kelle vastu pingile istudes saab lausa malet mängida. Keresega oli veel see kino, et malelaud asetati ta ette taiest paigaldades valepidi, nii et malemeister oli laual oleva järgi kohe kaotamas...

Tore on, et Sulle Seakülla külla tulles ei tea kunagi, mis värvi või mis riigi militaarvormis, müts uljalt kuklas, Sa külalisi vastu võtad. Oled alati lahkus kuubis. Ja nüüd veel uljalt uhkust täis. Need, kes Sind politseivormi kandmise pärast kohtusse kaebasid, jäid ju omadega jänni ning õigus teha kunstilisi etteasteid püsis Sinu poolel.

Aga nüüd tuleme Su kuulsate ja kummaliste tillide juurde ka, mille järgi Sind mõnedes ringkondades kiputakse tundma. Su loodud viisakad, ringutavad ja sitsivad tillid, kuri türannosaurus samast seeriast ning vapilõvidega “Eesti asi” takkatippu! Kentsakas ja nupukas kogum antiigist saati hinnatud mehelikust kehailust koos tänapäevaste lisanditega.

Ja et asi ainult meheiluga ei piirduks, mõtlesid välja naiselikud nibulilled. Rahvas vaatab neid ja teisi taieseid ning itsitab, rahvas vaatab ja pahandab, keegi külmaks ei jää. Kunst, mis tekitab tundeid, ongi kunst kuubis, päris kunst. Oled seega ilusa ja imelise kunstiilma piirid laiemaks ja lustilisemaks lükanud ka nende uskumatute Toomaste jaoks, kes senini peljanud kunsti kui midagi arusaamatut.

Sinu maailmas, Simm, piire ja arusaamatusi ei ole! Mille eest Sulle tuhat tänu, sest oleme ju tuhatkordselt ühel meelel: ilu päästab maailma.

Ole sama särav edasi!

Lihtne maainimene Rein tervitab peaaegu et naaberkülast 33 kilomeetri kauguselt