Uno tõi oma kingituse isiklikult kohale. Kuigi toimetuse arhiivi­kapis oli see päris esimene aastakäik vara­semast olemas, saime juubeldada – annetatud eksemplarid on veel paremas korras!

“Mäletan lapsepõlvest, kuidas mu ema luges Nõukogude Naist,” muheleb Uno. “Hiljuti korrastasin oma asju ja mõtlesin, mida nende ajakirjadega teha – siis otsustasingi, et pakun teile.”

Kuidas säärane lektüür ta sülle langes?

“Sündisin 1956. aastal, täiesti Vene ajal, aga kui kooli jõudsin, sattusid mu kätte mõned eestiaegsed trükised. Need olid nii erinevad nõukogude hallist tegelikkusest! Küsisin oma vanematelt sugulastelt ja tuttavatelt, kas neil on vanu raamatuid, ja hakkasin koguma Eesti kultuurilugu.”

Eesti Naise aastakäigu võis Uno saada oma vanatädilt. Kuid täie kindlusega ei julge ta seda öelda. “Toona elas nii palju üksikuid naisi, kelle mehed olid jäänud sõtta või vangilaagrisse. Mulle meeldis väga nende lugusid kuulata.” Ja vaadata eestiaegseid aardeid, mis prouadel peidus – nagu need 1924. aasta ajakirjad, mis kogutud tedremunakirjude kaante vahele. “On näha, et neid on lugenud mitu naist ja palju kordi. Huvitav, kas keegi tänapäeval üldse ajakirju köidab?” mõtiskleb Uno.

Tema kink annab lootust, et veel pole hilja paluda: armsad lugejad, vaadake oma riiuleid ja tuulutage pööninguid. Kas leidub kodusid, kus on alles Eesti Naise või Nõukogude Naise aastakäike? Viimasest 50 aastast on toimetusel puudu mõned köited, mis läinud õnnetult kaduma mitmete kolimiste käigus. Need aastakäigud on:

1961

1968

1969

1980

1981

1986

Kui ükski neist leiaks tee toimetusse, oleksime südamest tänulikud. Lubame neid hellalt hoida oma punases arhiivikapis, riivi ja luku taga!

Esimene Eesti Naine 1924.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid