Barbi Pilvre pole plastist

“Tõenäoliselt näitaks geenianalüüs, et mul on suur ühisosa neenetsitega,” ütleb poliitik, ajakirjanik ja teadlane Barbi Pilvre (56) ning usaldab meile oma mõtteid abielust, sellest, miks ta riigikogust välja jäi ja milline ilm soosib kõige rohkem kirjutamist.

„Pea püsti, kui perse põleb!” ütleb vana Saaremaa vanasõna, mis mulle väga meeldib. See on kuidagi väga konstruktiivne Eestis, kus levinud on pooldepressiivne olek, mis ka mulle on iseloomulik. Tuleb kuidagi edasi tegutseda, leida lahendus jõukohastele probleemidele.

Kindlasti ma põen sesoonset depressiooni igal sügisel, kuid samas see on minu jaoks väga hea tööseisund, sest siis ma ei taha käia väljas ega kedagi näha. Ja võib-olla olen ma ka pisut bipolaarne, sest ma võin kohati mõjuda maaniliselt. Näiteks tormi eel, kui tuleb elektrifitseeritud õhkkond, suudan ma kirjutada väga viljakalt. (Hiljuti ilmus Barbi Pilvre sulest raamat „Minu Vormsi" – toim.) 

Eks ma proovin ikka ilu nimel pingutada, säilida ja alla võtta – see on üldaktsepteeritud kategooria, millel on meie ühiskonnas väärtus ja mõju. Kui ma enda arvates näen paha välja, siis olen ka pahas tujus. Mu väärtus langeb, nii enda kui ka teiste silmis. See on muidugi väga pealiskaudne, aga asjad ongi pealiskaudsed.
Mingeid iluoperatsioone ma teinud pole, lihtsalt mul on sünnipäraselt väga rasvane nahk – ka mu ema ja vanaema olid siledad kuni surmani. Kuigi vahel ma vaatan, et võib-olla peaks veidike tõmbama nahka ülespoole, et hakkab nagu pisut juba kotti vajuma silmade alt.