“Olen häbitu ja kavatsen selleks ka jääda.”
Eksperimentaalne saksofonist ja helilooja Maria Faust (40) ei karda ebamugavaid teemasid ja kirjutas kõigile vägivalla all kannatavatele inimestele lohutuseks oma seni suurima teose “Maarja missa”.
Kui ma Taanis Kopenhaagenis elavale Mariale helistan, on ta parajasti lõpetanud intensiivse kolmenädalase kontserdiperioodi, istub oma korteris diivanil (“Kõik on väga sassis!”) ja joob mustikamahla (“Issand, kuidas ma armastan mustikamahla!”). Maria teatab, et tema viimane puhkepäev oli möödunud aasta detsembris ja järgmine tuleb mai lõpus. Enne seda ilmub aprillis koosluse Maria Faust Sacrum Facere talvel Niguliste kirikus salvestatud album “Organ” ja lähiajal jõuab publiku ette Fausti esimene kooriteos “Maarja missa”.
“Iga teos peaks olema eelmisest parem,” räägib Maria. “Nii ma vähemalt loodan. Ja pingutan. Ma töötan selle kallal, et ma saaks paremaks, nii kompositsioonis kui ka pillimängus. Ma ei taotle täiuslikkust, ma taotlen mingit orgaanilisust. Tahan muutuda järjest osavamaks selles, kuidas puudutada inimese hinge.”
