Täites tundeskaala õnnehormooniga

Draamateatri näitlejanna Ülle Kaljuste (62) õppis alles hiljuti selgeks, kuidas parimal moel üksinduseiilid endast eemale lükata.

Intervjuu on lõppenud.
Ülle Kaljuste, paksud juuksed kuklas sõlmes, seljakott seljas, sätib lahkuma. Tavaliselt öeldakse tema kohta “diiva” või “aristokraatlik”, aga see on vaid väline.
“Kas teile on öeldud, et olete väga naljakas?”
Kaljuste teeb, nagu mõtleks. Vastus tuleb kiiresti: “Aga vist küll, jah! Mulle ju tõesti meeldib teisi naerma ajada.”
Tänavu vabariigi aastapäeva, 24. veebruari hommikul käis Ülle koos kolleeg Harriet Toomperega ja teiste sõpradega Toompeal lippu heiskamas. Seejärel võtsid nad oma karmoškad, Ülle pani autole hääled sisse ning sõideti Rohuneeme randa suplema. Seal võeti ka pillid välja. “Pusserdasime seal, tegime nii-öelda äkk-kontserte. Ja siis tuli täiesti spontaanselt mõte minna sõpradele külla mängima, meil on ju ühine tutvusringkond. Nalja sai sabani. Õhtuks olime kuue sõbra kodud läbi käinud. Ja mis kõige tähtsam – olime naernud end ribadeks.”
See on näide, kuidas Ülle elab. Ta otsib, nagu ütleb, meelega tegevust, sest “tundeskaala on nii lai, kõik see tuleb täita tegevustega, mis õnnehormooni tekitavad”.