Sunnitud vabandus
Sõin päikese käes pargipingil jäätist, kui mänguväljakult kostis lapse nuttu. Kohe seejärel ühe ema kurjustamist: “Ütle kohe talle palun vabandust! Sa tead ju küll, et ei tohi teist tõugata!” Silma järgi umbes neljane poiss ilmselgelt ei soovinud ema nõudmist täita, punnis vastu ja hakkas samuti nutma. Liiva sees pikali olnu ajas end püsti ja jooksis oma ema juurde.
Jälgisin olukorda kõrvalt ja hakkasin mõtlema, millise järelduse võib teha laps, keda järjekindlalt sunnitakse ebasobiva käitumise pärast vabandust paluma. Ärge saage valesti aru: ma ei ole andekspalumise vastu, pigem pooldan seda. Vabanduse palumine puhastab õhku ja leevendab suhetes pingeid, ühesõnaga tervendab. Ent siin on üks aga.
Minu juures käis paar. Naise arvates oli mees valesti käitunud, aga mees nägi asja teisiti, raius, et on siiani veendunud, et naine nägi tonti ning peab pigem ise oma ärrituse ja solvumisega tegelema. Ta ei tahtnud võtta omaks seda, mis tema arvates talle ei kuulunud – süüd.