EESTI NAISE MÄRTSINUMBRIS | Uudisteankur Priit Kuuse eraldi elu, laulja Mari Jürjensi eneseleidmine, mustkunstnik Irene Kivaste trikimaailm, mukitud mehed lõbutsevad naistena

Seekordses ajakirjas on lugu mehest nimega Priit Kuusk ehk Wend. Õhtuti siseneb ta paljude elutuppa läbi teleekraani “Aktuaalse kaamera” stuudiost. Minul ja Wennal sai sügisel läbi meie ühise retke üks lõik, aga tee kulgeb edasi. “Tegelikult mu elus ju suurt ei muutu. Käin ikka laste juures ja olen oma laste isa edasi. Sisuliselt toimib kõik ka edaspidi nagu seni – lihtsalt elame eraldi,” ütleb Wend. Mõtlen, et rohkem kui mugavatel aegadel, kui elu stepina meie ees lainetab, on kuuluvust vaja just keerulistel elu­etappidel, mil täpselt ei tea, kas jalad põhja ulatuvad. Sellist kuuluvust, nagu annavad lähedased.

Hoidke piip ja prillid, kui jõuate lehekülgedeni, kus mukitud mehed on riietanud end naiseks! Teiste seas armastatud näitlejad Andrus Vaarik ja Rasmus Kaljujärv. Näib, et meestele tundub ahvatlevam ja pahelisem endas naiselikkust vallandada, riietudes seksikaks daamiks. Naised kannavad nagunii iga päev pükse ja pintsakut ning jätavad end meikimata.

…ometi räägime 21. sajandil, et naised ei saa sama töö eest meestega võrdset palka. Et meeste ringkaitse ei lase naistel tõusta võimukohtadele. Et vanemad naised pole professionaalidena väärtustatud. Kõik need nimetatud sõlmed tulevad välja Marianne Mikko kirjutatud artiklis. Kahju, et Marianne pole poliitikas praegu nii aktiivne, sest teist sama julget naiste õiguste eest seisjat pole asemele tulnud.

Kaks noort naist, laulja Mari Jürjens ja mustkunstnik Irene Kivaste, ütlevad, et neile on olnud viimastel aastatel suureks väljakutseks iseennast tundma õppida. Tõsi, eks meie põhiolemus ole juba lapsepõlves defineeritud. Kuid noortel naistel seisab ees veel mitmeid väljakutseid ja loomus võib eri elu­etappidel muutuda – võrdleksin seda voolava jõega. Iga paarikooslus võimendab meis mingeid jooni, üksi iseendaga olek aga omakorda teisi tahke. Kui lapsed on väikesed, võime tunda, et oleme vaikust vajavad introverdid, krapsakate pensionäridena aga muutuda lustlikeks seltskonnalõvideks.

On väljakutse iseennast tunnetada, oma muutuva olemusega kontakti hoida.