EESTI NAISE KAANELUGU | Mari Jürjens: ma ei uskunud, et keegi tahab minusugust karvase peaga poisstüdrukut. Aga kui Mikku nägin, tundsin ta kohe ära
“Alles viimasel ajal olen hakanud avastama, et tähtis on olla enda vastu hea,” lausub muusik Mari Jürjens.
See maja, kus ma töötan, on inimesi täis. Segavaid seinu pole, iga laua taga istub keegi ja loob, arvutiklahvide klõbin on tihe nagu vihm. Et süveneda, tõstan pähe kõrvaklapid – ja nende seas, kes mulle tasakesi laulavad, on Mari. Tema sõnad soojendavad ja julgustavad. Nagu sõber istuks kõrval ja patsutaks õlale, et saad küll hakkama.
Kui me kohtume Pelgulinna armsas Ristikheina kohvikus, on Mari (31) just selline nagu tema laulud. Sõnad veerevad märkmikku ritta – ning kui hiljem seda hommikut taastan, on kõige rohkem juttu kallitest inimestest. Ja endaga sõbraks saamisest.
„Eelmisel aastal otsustasin teadlikult, et püüan olla enda vastu lahkem. Et kui olengi vahel väga väsinud või pahane, ei pea ma end sellepärast halvasti tundma – ma ei pea olema täiuslik. Kui laps midagi valesti teeb või ütleb, tuled ju talle vastu. Aga iseendale?”
