Krister Kivi: süütusest ja süütundest
Esimene asi, mis mulle tõeliselt maitses, oli helesinises pakis laste piimasegu Malõš. Ma arvan, et võisin siis olla aasta või kaks vana, päike paistis, võis olla umbes selline talvelõpupäev nagu täna ning me olime emaga käinud Saue keskuse lähedal poes. See magus pulber tundus mulle kõige parem asi maailmas.
Tomatid tulid mu menüüsse veidi hiljem ja need mulle seevastu väga ei meeldinud; miskipärast ma lausa kartsin algul neid vihaselt lihavpunaseid vilju. Ka päris liha söömisega hakkas esinema tõrkeid, sest ühtäkki sain aru, et vissi Muu-Muu on söömise jaoks ära tapetud. Keegi täiskasvanuist – arvan, et alati nii praktilise meelega vanatädi – selgitas aga nupukalt, et taldrikus on tegelikult hoopis loomaliha. Kuna ma looma nimega loom ei teadnud, saabus maailma taas harmoonia ja mina sain oma taldriku tühjaks süüa.
See oli esimene kord, mil lasin end poolteadlikult unele kussutada enesepettuse hällis.
