Kui me kohtume Pelgulinna armsas Ristikheina kohvikus, on Mari (31) just selline nagu tema laulud. Sõnad veerevad märkmikku ritta – ning kui hiljem seda hommikut taastan, on kõige rohkem juttu kallitest inimestest. Ja endaga sõbraks saamisest.

„Eelmisel aastal otsustasin teadlikult, et püüan olla enda vastu lahkem. Et kui olengi vahel väga väsinud või pahane, ei pea ma end sellepärast halvasti tundma – ma ei pea olema täiuslik. Kui laps midagi valesti teeb või ütleb, tuled ju talle vastu. Aga iseendale?”

Olen teie jaoks siis, kui on vaja. / Ja kui pole, olen ikkagi. / Mul on kaks kätt, olen kallistaja. / Ja mu laul kõlab lõpuni. („Sõpradele”)*