Priidu pole põrmugi edev mees. Tean seda mõne aasta tagusest ajast, kui ühe loo tarbeks tutvusime. Kohtusime tema kodus ja istusime just nimelt sama söögilaua taga, mis pildil uhkesti kaetud.
„Oi, minust pole küll vaja kirjutada,” tõrjub Priidu selgi korral.
„Aga sinu juures saaksime katta pidulaua Eestile,” jätkan lootusrikkalt. „Mõtle, me paneks sinna Langebrauni tassid, taldrikud, tirinad...! See foto sobiks imehästi veebruari ajakirja!”
Selle vastu Priidu ei vaidle. Kui ta järele mõtleb, leidub tal ka Lorupi napsuklaase, mis pidulauale sobiksid. Ja Langebrauni küünlajalgu, kuhu torgata pikad valged küünlad. Ja vanatädi Hildapärandatud laudlinad.
„Me saaks katta isegi teise laua,” pakub Priidu. „Härrasmehed tavatsesid ju pärast sööki kaarte mängida ja vestelda. Selle kohta oli isegi eraldi ütlus: läksid pehme peale.”
Nii juhtuski, et tänu Langebraunile jäi Priidu seegi kord nõusse.
Taastatud hiilgus
Kodu, kuhu astume, asub Tallinna südames. Maja on Wabariigi-aegne, lausa president Pätsi kinnitatud fassaadiga, aga punasekirju minevikuga. Nimelt elas siin nõukogude perioodil NLKP ladvik eesotsas Karl Vainoga. Hoone tähtsust rõhutas allkorruse valvelaud, kus istus miilits.
