Üksi keset elu
“Mõnikord maalin nii kaua järjest, et unustan rääkimise,” ütleb Mall Nukke, kes tõusis kunstitaevasse 1980. aastate lõpus ja sirab seal siiani.
Mulle öeldi, et Mall Nukke näeb välja nagu Prantsuse näitleja Juliette Binoche, ja see on tõsi. Öeldi ka, et mida aeg edasi, seda enam maalib Nukke iseend. Kuid kumbki neist teemadest ei tulnud jutuks, kui olin vanaaegseid puituksi paugutava liftiga sõitnud kuuendale korrusele kunstniku Vabaduse väljaku ääres asuvasse kõrsikupakina kõrgesse ateljeesse. Seegi pole just väga palju suurem kui kaubalift, kuid nagu öeldud, ruumil on kõrgust: värvid ja molbertid on esimesel “korrusel”, kuid trepist saab ronida üles väikese istumisalani, kust viib redel edasi kotkapesana lae all paikneva voodini, kus kunstnik puhkab, kui ta parajasti ei maali.
Miski selles praktilisuses, ratsionaalsuses ja ülespürgimises on omane ka Mall Nukkele endale. Kunstnikule, kes suudab korraga olla jõuliselt värviline ja samal ajal peenemaidki detaile tabav; veebruaripäiksena rõõmus, kuid kohatises otsekohesuses ka päris külm.
