Eestlane vabatahtlikuna uues Eesti-Soome ühisfilmis "Maria paradiis"

Täna esilinastub kinodes Eesti-Soome ühisfilmi “Maria paradiis”. Eesti Naisel oli võimalus vaadata, kuidas mullu suvel Olustvere mõisas filmi tehti.

Fotod Anne Metsis

Kui logopeedina töötav Siiri Kliss (51) nägi Facebookis kuulutust, et otsitakse osatäitjaid Eesti-Soome ühisfilmi “Maria paradiis”, otsustas ta casting’ule minna.

Näitlemisega pole Siiri kokku puutunud rohkem kui konnakese rollis Haapsalu kooliteatri “Pöial-Liisi” etenduses, samuti Ääsmäe kooli õpetajate teatris Pipit mängides. Vintage’i-entusiastist moekat naist motiveeris ka kuulutust illustreeriv fotomontaaž vaevalt põlve katvates kleitides naistest pottkübarate ja pikkade pärliridadega. Tegelikult põhjanaabrite režissööri Zaida Bergrothi stsenaarium sellist glamuuri ette ei näinudki. Film jutustab 20. sajandi algul Soomes tegutsenud kinnise ususekti karismaatilisest ja despootlikust juhist Maria Åkerblomist, keda süüdistati hiljem mitmetes kuritegudes.
Sektiliikmete osatäitjate valimisel vaadati üle ligi paarsada kandidaati. Mõne aja pärast saabus Siirile meil: “Režissöör arvab, et võiksid sobida rolli, mida nimetame inner circle woman ehk tegelane, kes on ususektis Mariale üks lähedasemaid isikuid, kes osaleb kõigis tähtsamates võtmestseenides ning kel tuleb ka lausuda mõned dialoogiread soome keeles. Kuna tegemist on üsna suurte ja tähtsate rollidega, siis loodame, et filmis osalemine tundub nõnda põnev tegevus, et oled valmis sel suvel arvestama paindliku võttegraafikuga, mis vahel ka viimasel minutil muutuda võib.”
Saleda figuuriga Siiri sobis hästi ajastu tüübiks, ainult need pikad juuksed… 1920. aastatel tegi iga noor naine endale lõuajooneni ulatuva soengu, ka siis, kui ta polnud moedaam. Filmitiimi juuksuriga sai aeg enne võtete algust kokku lepitud ning kääride alla läks viisteist sentimeetrit juukseotsi. Siiri igapäevase hipiliku stiili juures oli see küll paras kaotus, kuid kunsti nimel väärt ohverdus.

Olustvere mõis
Viimane võttepäev Eestis. Mariat mängib Soome näitleja Pihla Viitala. “Täna hüppab ta teise korruse aknast alla,” räägib filmi tootmiskoordinaator Evelyn Saks. Mõisatrepil askeldavad assistendid matusepärgadega. Ega ometi? “Ei-ei, need on koera matuse jaoks!” selgitab Evelyn. Kirstus lebab sametriidest karvaga hiiglasliku dogi mulaaž. Lemmikloom, kelle perenaine vihahoos teise ilma saatis.

Mõisahoone ja pisut eemal asuv koolimaja ning õpilaskodu moodustavad nagu väikese filmilinnaku. Läbi iidse pargi viib tee koolimajja, kus asuvad kostüümiladu, juuksuri- ja grimmitoolid. “Maria hullutas inimesi, eriti neid, kes elu hammasrataste vahele jäänud. Nendega, kes tema tões kahtlema lõid, käitus ta julmalt. Karistuse kartuses ta nüüd akna kaudu põgenebki,” selgitab Evelyn ja lisab, et Eesti näitlejatest teevad kaasa Katariina Tamm, Rein Oja ja Ott Aardam.

Tuhat kostüümi
Võtetelt läbi käinud osalejaid on kuuesaja ringis. Nende riideid on pea kaks korda rohkem. “Mõnel tegelasel on viis riietust,” osutab kostüümikunstniku assistent Kadri Varblane toatäiele stangedele, mida jätkub ka koridori. Rõivaid on saadud second hand’idest, vintage-poodidest ja BMFi laost. Õmmeldud on ka omajagu, mõnda kostüümi koguni kolmes eksemplaris – juhul kui tegelane peab mõnes stseenis vette hüppama.
Kostüümikunstnik Eugen Tambergi nägemus on naturaalses murtud värvigammas. Kahvatule oliivile, hallile, pruunikale lisavad sarmi peen vanaroosa ja mündiroheline – moesuund aastal 1925. “Stsenaarium on küll paar aastat hilisem, aga tuli valida üks kindel ajapunkt,” selgitab kunstnik. “Hoidusin teadlikult glamuurist, mida flapper’ite litterkleitide ajastult oodatakse. Paar aastat edasi on juba Suur Gatsby, sädelus ja glamuur. Meil siin on tavainimestel seelik veel poolde säärde.” Ta on Soome arhiivides mustvalgeid fotosid uurides sellisele järeldusele jõudnud. Ehteid on vähe, vaid Helsingis on naised ehitud. “Siis, kui Maria viib oma seltskonna läbi pealinna n-ö tõotatud maale, näevad nad, milline on mood,” selgitab Tamberg.

Õhtuks tuleb Kadril kogu garderoob Soome sõiduks kokku pakkida. Iga tegelase kostüümid ja karpides kingad-lisandid ühtsesse süsteemi sättida. Sõitu läheb ka mööbel – peeglid, diivanid, vanaaegsed puhvetid, millest filmis ehk näha vaid nurgake. Selleks toimetab paarikümnest inimesest koosnev abivägi.
“Noh, on lihtsamaid ülesandeid olnud,” möönab Kadri.

Kuumad rullid ja sukakummid
Koolimajas on Anu Konze, Külliki Pert ja Sirle Teeäär juukserulliaparaadid särisema pannud. Lokilisi soenguid küll pole, kuid rull aitab paremini juukseotsad allapoole peita ja pea siledaks kammida. Et üldmulje saaks piisavalt puritaanlik. Värvitud juuste väljakasv ühtlustatakse tooniva spreiga. Meiki pole grimmikunstnik Kaire Hendrikson ette näinud. Rohkem tööd on peksustseenides, kus kleebitakse näole paksendid, mis on personaalselt näitlejale modelleeritud.
Pruunikas kleidis Laili Kalev on juba soengu pähe saanud. Võttepäevi on tal vähem kui Siiril, kuid omavaheline klapp tekkis kohe. “Ma ei tundnud Siirit ära, kui ta ilmus oma tavapärase meigiga! Meil jätkub jututeemasid, meil on sarnane amet ka,” räägib Saarepeedil algklasside õpetajana töötav naine. “Siin on palju kohalikke pedagooge, ka meie kooli direktor, paar pensionil õpetajat ja aednik.”
Laili tegelasel on kaks kleiti, mida kombineeritakse põlle, pearäti või jakiga. Lisanditeks nullklaasidega lugemisprillid ja väikesed kividega kõrvarõngad. Neid läks vaja suuremas rõõmsa aiapeo stseenis, kus neil Siiriga tuli kõndida orkestri eest läbi, teretada istujaid, mööduda saiakestega kaetud lauast, astuda paraadtrepist alla roosiaeda, kus pakuti teed. Seda jalutuskäiku sai korratud oma tosin kaadrit.

15aastane Hanna Kristin Kuusik, kelle ontlike punupatside peale seotakse valge rätik, kehastab filmis endast pisut vanemat tüdrukut. Ta on pidanud ka häält kasutama – karjuma kohtusaalis kordi ja kordi: “Maria on syyton!” Juba koolis tükke lavastanud neiu soovib oma tuleviku näitlemisega siduda.

Suvistes riietes kohale ilmunud näiteseltskond hakkab vanamoodsat ilmet võtma. Poolde säärde kleidid, põlve kohal pesukummiga ülal hoitud puuvillased sooniksukad, mida üks naisterahvas julgelt demonstreerib. Poistel on traksidega põlvpüksid nagu Emilil samanimelises lastefilmis. Iga pisem detail on paigas: nii pesus värvi andnud viirud põlvsukkadel kui ka veidi määrdunud riideribalad tüdrukute punupatsides. Ei mingeid patsikumme.

Tädi Loviise kleidikrae
Siiri saabub pärastlõunase Viljandi rongiga. Maandub juuksuritooli, kus talle neljal käel rulle keerama asutakse. Mida teha kahe tätoveeritud väikese sisalikuga kaelal? Profid teavad – kõigepealt spreiga õrnad kihid tehnilise piirituse ja lahustuva värvi segu. Seejärel väikese ventilaatoriga kuivaks, samal ajal kui teine kätepaar juustega tegeleb. “Duši all saan oma sisalikud tagasi!” rõõmustab Siiri.
Vahepeal on saabunud toit. Erko Lill Uue Maailma söögikohast Tatar & Chilli toob ahjuplaadid küpsetatud kanakoibade, ribide, kartulipudru ja hapukoore-tomati-kurgisalatiga. Siiri kiidab: “Toidud on väga maitsvad, kodused ja rõõmsad. Ma polegi harjunud nii palju sööma. Aga riided mahuvad selga, need ongi vabama joonega!” Nagu ka see valgete sõõridega sinine kleit, millel õlgadele lamanduv heegeldatud krae. “Mu ema ütles, et meie vanaonu naisel Rannala Loviisel oli samasugune,” naerab Siiri.
Filmimise tarvis on ta pähe õppinud kolm soomekeelset usulise sisuga laulu. Kuna kasutatakse vanaaegset tõlget rootsi keelest, tunnistasid isegi Soome näitlejad, et see pole kerge.
Pärast sööki mängivad möödunud sajandi lapsed maja ees murule laotatud tekil Barbie-nukkudega. Üks väike poiss sõrmitseb nutitelefoni. Pensionärist agronoom-ajakirjanik Heino Laiapea räägib kohvitassi juures, et puiesteed mööda lossi saabuvate autode filmimiseks võeti mõisa eest bussiootepaviljon maha. “Arvasime, et tasuta bussisõit just algas – kas tõesti enam buss ei käigi!”
Terve päev on kulunud ettevalmistustele õhtusöögistseeni võteteks. Lossi hämaras vestibüülis kohendatakse peategelase Maria soengut. Söögisaal on uduses sumus, viltu langevat õhtupäikest võimendab akna taga terrassil ere prožektor. Paarkümmend täiskasvanut ja last, kes on peaukse ees oma aega oodanud, istuvad väärikalt lauda. Casting’u-režissöör Heli Jürisson on neile selgitanud, millise fiilinguga tuleb arvestada. Maria räägib midagi. “Nüüd asuge sööma. Stseen-vaikust-läks (või olkaa hyvä – kuidas kunagi)!” kõlab käsklus. Algab nugade-kahvlite klõbin.

Armastus sai tegelikkuseks
Nädal hiljem sõidab võttegrupp Soome Haapamäkile, kus asub raudteemuuseum vanaaegse rongiga. Seal filmitakse Maria ja sektiliikmete lahkumist Kokkolast. Eestist läheb kaasa Siiri koos ühe nais- ja kolme meesosatäitjaga. Raevunud külarahvas saadab Mariat, karjudes “Mõrvar!” mitmeid kordi järjest. “Nad elasid oma osasse üha enam sisse ja läksid tõeliselt tigedaks. Kuna meie, lähikondlased, pääsesime juba stseeni alguses eluga rongi, siis oli hea seda itsitades aknast pealt vaadata...” räägib Siiri.
Filmivõtted viisid kokku paljude toredate kaaslastega, kellega ka edaspidi soov kohtuda. Film ja teater on Siirit alati köitnud, nüüd sai selle žanri köögipoolt nähes armastus reaalsuseks. “Milline suur meeskond! Kui palju aega, koostööd, tehnikat, kui palju ägedaid inimesi on kaasatud, et saada lõpuks ekraanile 100 minutit filmi!”

35.45pt">
line-height:107%;font-family:"Times New Roman",serif'>Väljavõtteid Siiri päevikust

35.45pt">°Ringi askeldab väga palju inimesi, hakkan ajapikku aru saama, mis ülesandeid
nad täidavad. Olen kuulnud, kui suurt meeskonda ühe filmi tegemiseks vaja
läheb, nüüd olen üks nendest. See on vägev tunne!

35.45pt">

35.45pt">°Grimmiosakonnal oleks nagu salapärane ajamasin ajas ette rändamiseks. Mul pole oskust võtta sekundiga roll olla 20 aastat endast vanem. Lihtsad inimesed vist nägidki sel ajal noored välja ainult niikaua, kui nad olid noored. Vanemad tegid end soengute ja muuga hoopis tegelikust vanemaks.

35.45pt">°“Väga hea,” ütleb Zaida, “aga kõik omadele kohtadele ja võtame uuesti!” Nii kordub see 7–10 korda (vahepeal läheb lugemine sassi).

35.45pt">°Lähivõteteks kasutatakse raami, mis pannakse operaatorile nagu seljakott selga. Raami küljest jookseb kõver toru tema näo ette, selle küljes on kaamera. Ta näeb selle monstrumiga välja nagu kosmonaut.

35.45pt">°Võtete vahel toimetavad grimeerijad ja kostümeerijad näitlejate seas, sätivad ja kohendavad. No minu karusnahk peab olema täpselt samapidi kui enne, kübar sama nurga all jne. Kõik kordub sama skeemi järgi – positsioonid paika, liikumine paika, proov ja mitmed võtted erinevas asukohas kaameraga.

35.45pt">°Lõpuks on päev läbi. Annan kostüümi ära ja saan jalga oma mugavad jalanõud. Oo, mu jalad, need on tõesti väsinud! Ööbime kooli õpilaskodus. Mu silmade ees terendab ainult voodi ja uni.

35.45pt">°Päeva viimases stseenis satub sekt Maria nägemustest ja kõnest ekstaasi. Kui ikka väga palju keskendud, on võimalik rolli sisse elada küll, seda ma tundsin – iga võtte lõpus käis mu pea üha rohkem ja rohkem ringi.

35.45pt">°Grimmis on minu huuled värvitud ja Zaida märkab seda läbi tema kaelas oleva ekraani. See torkab üldisest massist silma ja huulevärvi võetakse vähemaks.

35.45pt">°Hakatakse filmima õhtusöögistseeni, ühepajatoit pannakse taldrikutesse. Lisaks on laual või, leib ja piim. Peame päriselt sööma, natukesehaaval, et mitme võtte jaoks jätkuks. No toit on küll väga maitsev!

35.45pt">°Vaatamata hommikuste stseenide venimisele lõpetame päeva graafikujärgselt kell 19.30. Soomlastel ei tule kõne allagi kauem tööd teha. Seadused on selle koha pealt ranged ja kohe tekib ka üleajatöö tasustamise küsimus.

35.45pt">°Filmime köögistseeni, kus asetan nõusid riiulisse. Vahepeal laseb Zaida ka
lihtsalt köögitoimetusi improviseerida. Eks hiljem ole näha, mida ta kokku
monteerib ja mida välja lõikab. Kolmveerand tunni pärast on kõik tehtud ja
sellega minu roll tänaseks ammendatud.

35.45pt">