Lehte Hainsalu │ Ka asjad on elus
Elutuks arvatud asjade maailm kahaneb tasapisi. Juba on tõestatud, et taimed suhtlevad omavahel ja neil on mälu, siiski ütleb keegi harva, et suur tamm, kes orus kasvab. Kullerkupp või kastehein kipub tavaliselt MIS olema. Kui ei kõnni ega kõnele, siis on raske teda (seda) olendiks pidada.
Kuidas vaimuelu ennevanasti toiminud, seda saab argipäevasest keeletarvitusest uurida. Iga rahva keel on nagu kohaliku mulla kultuurikiht, mis säilitab endise elu jälgi, ilma et seda märkaksime. Ei pane ju tähele, et tänapäevgi omistame asjadele inimesesarnasust –
naelapea sillapea
kirvesilm nõelasilm sukasilm
kinganina saha nina
tassi kõrv
ahjusuu kotisuu
pihtide mokad tangide mokad
tulekeel luku keel
saehambad värtna hambad
akna põsk ukse põsk kruustangi põsed
pudelikael
Voosi kurk ketrusvoki kõri korstnalõõr
kangi õlg kaalu õlad
väerind külvirind
radiaatori ribid
autokere soomuki kere lõhkekeha
õllekeha küttekeha
lehekülg paadi külg
raamatu selg talve selgroog
päeva süda puusüda
verivorsti magu
vorstinahk piimanahk
lõunanaba põhjanaba
lauajalg korstnajalg värsijalg
vihmaveetoru põlv
leivakannikas
võtme saba seelikusaba
veski tiivad
vankriratta pöiad
voki tallad sokitald
veesooned
tuule käest päikse kätte
Talupoja tähtsatel tööriistadel olid lausa ihuliikmed. Nii öeldi vokil olevat kere, rind, kintsud, pea, süda, nabavars, udar, kurk, tallad, käed, tiivad; vankril aga keha, kolju, küljelauad, keelelaud, reied ning ratta pöiad, põlvede naga ja niuete pulk. Selliseid tunamulluseid asju mäletab Saareste sõnaraamat. Vokk ja vanker on kõige täiega muuseumi kolinud, nüüd on autol silmad ja nina ning ta nurrub nagu kass ja joob jõudsalt nagu hobune. Nagu, mitte päris. Päriselt elusana saabub robotite maailm. Ükskord.
Ennustatakse tõsist löömat inimese ja humanoidroboti vahel. Võimu konkurendid. Ent meie esivanemate ja nende tööriistade vahel valitses vastastikune austus ja lugupidamine. Vastsele mõõgale loitsiti väge, tarbepuud raiudes paluti kirvelt kiirust ja kergust ning pedajalt andestust. Uus tare ja majariistad õnnistati, mööbel ja rõivad teenisid lõpuni. Riistad parandati, pesu lapiti, kaltsud vahetas kausi vastu potisetu. Kõik kõlbas veel millekski, kuni tuli loodusele tagasi anda.
Moodne elu tühistas vanad vahekorrad, kuid asjad pole noid suhteid unustanud. Asjad on endiselt elus. Nad maksavad hoolimatust kätte – lähevad rikki ja rooste ja nüriks, kukuvad katki, lõikavad sõrme, peidavad end leidmatusse. Pööningule tõstetud esiema vaas mõraneb iseenesest, lume alla unustatud istutuskühvel muutub krobeliseks ja koledaks.
Vanasõna ütleb, et peremehe pilk on hobusele parem kui külimit kaeru. Nõnda on ka asjadega. Võib-olla ei tasuks osta uut kööginuga, võib-olla tasuks silmitseda sedasama vana, panna tähele, kuivõrd sihvakas on tema tera, kuivõrd sile ja käepärane on noapea, meenutada, millal ja kus ostetud või mis asjaoludel kingiks saadud. Siis ehk õnnestub tajuda maapõuest kaevandatud metalli ja metsas elanud puu energiat, sadade silmade ja käte energiat, mis kauba valmimist ja teekonda saatnud, ning ka enda toonast rõõmu uuest riistast. Võib-olla on vananenud vaade, et elu on valkkehade eksisteerimise vorm, vahest ehk tuleks ümber defineerida, et elu on energia eksisteerimise vorm. Äkki asjad tõesti ongi elus, nii nagu esivanemad uskusid.
Võib-olla võibki nõnda olla.
