Hommikul enne üheksat ei saa mind ka suurtükkidega maast lahti!

Tallinnfilmis, kus ma töötasin aastakümneid tagasi, istusid mehed juba kell kaheksa laua taga. Ja mina vaeseke tulin tükk aega hiljem ja tundsin end süüdlasena. Mõtlesin, et kui vanaks saan, hakkan vara ärkama.

Ja siis – see juhtus poolteist aastat tagasi – oli tütrel insult ja ma pidin hakkama hooldama ta kaheksakuist beebit! Mu armas väike Päikesesära ärkas hommikuti 5.30 ja mina koos temaga. See oli karm. Siis hakkas ta ärkama 6.30 ja see oli juba suur kergendus. Nüüd ärkab ta kell kaheksa ja kõik on juba väga hästi.

Ka tütar on insuldist taas­tunud – see kuulub imede valdkonda! – ja mu lühiajaline kangelaslik ettevõtmine on möödas. Nüüd ärkan endiselt oma vanas heas rütmis, mitte just kõige varem.

Miks mul ükski dieet ei õnnestu – sest ma söön, mida pakutakse. 

Edasi lugemiseks: