"Poola kuningas" Hendrik Lindepuu: kui jumal on andnud mulle tohutu töövõime, siis miks peaksin selle raisku laskma?

Kui Hendrik Lindepuu (60) ütleb enda kohta Juhan Liivi kombel Poola kuningas, ei maksa ehmuda ja arvata, et temaga on asjad hullusti. Nii kutsuvad Hendrikut tema lähimad sõbrad.

On suvine hilisõhtu. Aasta 1973. 14aastane Hendrik istub juhuslikult televiisori ette. Eesti televisioonist näidatakse filmi, millel on juures hoiatus: keelatud alla 16aastastele. Hendrik vaatab huviga, armub… ja hakkab armastama midagi, millest saab tema elutöö.

See Andrzej Wajda film “Tuhk” on Hendriku esimene mällu sööbinud kokkupuude Poola kultuuriga. Stefan Żeromski romaani järgi tehtud linatöö viib meid Napoleoni sõdade aega, filmis mängisid paljud Poola tippnäitlejad. Hendrik ütleb, et eks ta oli Helena osatäitjasse Pola Raksasse natuke armunud ka. “Poolakad on mind hiljem lohutanud, et ma polnud ainuke, pool Poolat oli temasse armunud,” lisab ta.

Küsimusele, mis seal siis õigupoolest nii väga oli, mis üht poisikest mõjutas, pakub Hendrik, et küllap see mingisugune uljus ja erootilisus oli, mis filmist õhkus ja lummas. Igatahes oli ta mitu nädalat nähtu mõju all, käis ringi nagu udus.

Veidi hiljem luges ta Henryk Sienkiewiczi “Ristirüütleid”, näris visalt läbi ka tema esimese Eesti Vabariigi ajal tõlgitud triloogia (“Tule ja mõõgaga”, “Uputus” ja “Pan Wolodyjowski”), aga kuna tõlge oli kohmakas, edenes lugemine üsna vaevaliselt. “Pigem avaldasid mõju Jerzy Hoffmani filmid, eriti “Uputus”. Osalesin 1980. aastate algul teatriliidu ja ajakirja Teater. Muusika. Kino teatri- ja filmi­kriitika seminaril ning siis sai järjest selgemaks, et Poola teater ja filmikunst on midagi eriomast.”

Neli aastat hiljem sombusel märtsikuu päeval marssis Hendrik sisse antikvariaati ning tuli sealt välja poola keele õpikuga. Kolme aasta pärast hakkas ta tõlkima.

Eraklik korilane

Kui Hendrik hommikul silmad lahti teeb, ei lesi ta voodis ega mõtiskle elu olemuse üle, vaid kargab püsti ja sulpsab järvekesse – ikka sügiseni välja! Siis kerge eine. Ja seejärel töö.

Mitte ainult vaimne. Vahel annab ta Facebookis sõpradele teada, mis vaimutöö parasjagu teoksil on ning mida metsatalus elav tõlkija veel teeb. Näiteks mitu liitrit metsvaarikaid ta korjas ja purki pani, kui suur oli sel sügisel õunasaak, missugused seened metsast leidis ja mis neist nüüd saab (tavaliselt sügavkülma!) või kuidas maitsevad tšilliga sisse tehtud kurgid-suvi­kõrvitsad.