1. Itaalia või prantsuse keelt.

2. Teise inimese ärakuulamist, ilma et talle vahele segaks.

3. Kuidas mitte minna närvi, kui põrkud jäärapäisusega.

Suvel käis Liina perega Veneetsias. “Müstiline linn! Vaatad ja mõtled, kuidas need inimesed seal elavad, vaiade peal. Hommikul kell 8 tuleb prügipaat ja prügi­mehed paadis laulavad, nagu filmis.

Reisi viimasel päeval avastasime, et selle korteri kõrval, kus ööbisime, elas aastal 1500 midagi maailmakuulus Tintoretto – kunstnik, kelle loomingust hakati baroki­aega arvestama. Ja samal tänaval seisis kirik, kus olid tema maalid! Igal sammul tundsin, et ümberringi on ladestunud kultuuri. See tekitas isu itaalia keelt õppida, sest selleks, et ühest rahvast päriselt aru saada, pead oskama nende keelt. Jah, mulle väga meeldib praegune… hääbuv Euroopa.”

Hääbuv?

Paus.

“Nüüd pean hoolega sõnu valima. Ühiskondlikust debatist olen end äärmiselt tagasi tõmmanud, sest oma sõnade eest saad peksa isegi siis, kui püüad kõiki osapooli mõista. Sisendan endale, et ainus, kelle tegude eest saan vastutada, olen mina ise. Ja püüan keskenduda suurele pildile: et maailmas käib kõik perioodidena. Vasak-parem, sõda ja rahu… Inimesed unustavad vahepeal ära, mis minevikus on olnud, ja sama tants hakkab otsast peale. Noorte puhul võin sellest aru saada, aga kui vanad inimesed on ikka lollid, paneb see mind imestama. Ütlen ausalt, et väldin päevauudiseid nii palju kui võimalik. Kui mul kodus elekter ära läheb, siis küll ma saan seda uudistetagi teada.”

Kannatlikkust tahaksid ka õppida?