“Mina sinu eas panin oma emale üle nädala kirja posti,” on Annika etteheitev, kui tema võõrsil õppiv tütar ei leia aega pühapäeva õhtul Skype’i tulla. Tõele au andes on ka Annikal olnud puhkusenädalate pühapäevad nii teguderohked, et jututunni aeg meenub alles teki alla minnes… Tema emal oli samas vanuses kindlasti rohkem kodus olemise ja ka igatsemise aega. Seda väljendas ta kirjades, mida regulaarselt läkitas ja millele Annika hea lapsena ka vastas. Kui ta kuuleb või loeb täiskasvanud lastest, kes suhtlevad oma vanemaga telefonis iga päev, tunneb ta end täiesti läbikukkununa. Aga kas peaks?

Tütrega teemat jutuks võttes toob too näiteks oma kursuse Itaalia noormehed, kes igal hommikul grande madre’ga pikki telefonikõnesid peavad – “Täiskasvanud mehed, ma ei saa aru, mida neil küll nii palju rääkida on!” naerab tütar.

Peresõber Elin leiab, et kui liiga tihti suhelda, võib olla oht, et ema tõttab appi, kui temalt seda ei oodata. “Olen selles suhtes ülitundlik ega oska omapäi otsustada, kus on paras piir. Ehk olen lihtsalt egoist? Või liiga introvert?” Lähedal elava pojaga räägib ta kord nädalas. Vähemalt paari nädala tagant saavad kokku ka, kui poja pruut kusagil sõbrannatab. “Vahel astub ta ka niisama läbi. Teinekord korraldan neile mõlemale õhtusöögi.”

Edasi lugemiseks: