KOLUMN | Eva Luigas: kas meie, see omal ajal karastunud põlvkond, pole mitte ise vatitupsudeks muutumas?
Kuid kas meie, see omal ajal karastunud põlvkond, pole mitte ise ka väikestviisi vatitupsudeks muutumas? Mulle tundub, et oleme suisa ülehelikiirusel suutnud mugavuste ja heade asjadega ära harjuda. Vähemalt mina küll käitun aeg-ajalt nagu printsess herneteral. Ja mida mugavamaks elu läheb, seda hellikumaks ma muutun.
Kuid kas meie, see omal ajal karastunud põlvkond, pole mitte ise ka väikestviisi vatitupsudeks muutumas? Mulle tundub, et oleme suisa ülehelikiirusel suutnud mugavuste ja heade asjadega ära harjuda. Vähemalt mina küll käitun aeg-ajalt nagu printsess herneteral. Ja mida mugavamaks elu läheb, seda hellikumaks ma muutun.
Võtame näiteks auto. Issand, kuidas mulle meeldib teadmine, et mul on auto! Õigemini autot mul pidevalt vaja ei olekski, sest mul on jalad all ja need liiguvad veel täitsa korralikult, aga mul on vaja pagasnikut ja seda müüakse ainult koos autoga. Pakiruum on mulle vajalik mullakottide või muu suurema kraami vedamiseks – ja see vajadus on pidev. Vähemalt ma ise arvan nii ja seepärast peab auto olema minust maksimaalselt kümne sammu kaugusel. Need harvad päevad aastas, kui auto hoolduses on, olen kuidagi liimist lahti. Lähen hommikul inertsist ikka parklasse, mitte bussipeatusesse.