Minu dementse vanaema päevik

Jooneline tihedalt täis kirjutatud kaustik, mille kaanel on roosad flamingod, sattus mu kätte pärast vanaema surma hooldekodus 2009. aastal. Mu ema oli leidnud päeviku memme sahvrist hoidiste vahelt.

Sain osaliselt loetamatu käekirjaga kirjutatud kohvi- ja rasvaplekilise päeviku enda kätte. Loen seda nüüd juba seitseteist aastat tagasi kirjutatud päevikut aeg-ajalt üle ja leian iga kord midagi uut, mis paneb mõtlema inimese saatuse üle. Kujutlen, mis tema peas ja hinges toimus.

Me ei olnud vanaemaga kuigi lähedased, ta oli kiindunud mu vanemasse õesse, kes elas koos vanaisa-vanaemaga, kui ema ülikoolis õppis. Õde käis teda ka tihti vaatamas. Vanaema Lea (siin ja edaspidi nimed muudetud) oli olnud arst. Autoritaarne, lugupeetud, karm. Tal oli ainult üks laps, minu ema.

Pärast vanaisa surma süvenes tal paranoia, kujutlus, nagu käiks keegi ta asjades sobramas, neid ära viimas ja hiljem tagasi toomas või kehvematega asendamas. Mida aeg edasi, seda rohkem kahtlustas ta ka mu õde.

Kui olin väike, istus ema, kollane telefonitoru peos, ja kuulas teiselt poolt toru karjumist ja roppu sõimu. Ema hoidis pisaraid tagasi: “Mida sa ometi räägid? Ma ei käi varastamas!” Hiljem nuttis üksi köögis. Juhtus, et vanaema, olles “taas kord avastanud vargused”, helistas ema tuttavatele ja koguni töö juurde. Ema käis oma kolme lapse ja töö kõrvalt tema juures nii tihti, kui suutis, vahel olin ka mina kaasas. Süüdistused olid absurdsed ja võib vaid ette kujutada, kui ränk see mu emale oli.

Püüan mõista ka vanaema, sest kakskümmend aastat kestnud meelehaigus on osa meie pere saladusest, sellega seotud häbist, meie pere loost.