Kuidas võib mehe eesnäärmevähk mõjutada paarisuhet?

Kuidas võib mehe eesnäärmevähk mõjutada paarisuhet? Kas sellest kriisist on võimalik ka koos välja tulla?

Maarja (nimi muudetud, kuid toimetusele teada) on 40aastane. Heleda peaga, sale ja kena. Elab väikelinnas. Ta on abielus olnud 20 aastat ja see abielu on olnud päris õnnelik. Igatahes on nad vastu pidanud kahe esimese lapse surmale vastsündinu­eas ning seejärel saanud kuhjaga tasutud kahe terve ja tubli lapse ilmaletulekuga. Vanem on praeguseks napilt täisealine, noorem teismeline.

Ent nüüd on see abielu kreenis. “Miks ma otsustasin rääkida?” küsib Maarja mõtteid kogudes. “Sest ma arvan, et minusuguseid on palju. Neid, kes on valiku ees: kas elan oma elu õnnetult või lähen edasi, otsides abi. Või proovin hoopis midagi muud. Vanasti oli reegel “hambad ristis elu lõpuni”, aga enam pole ju nii.”

Maarja mehel avastati kolm aastat tagasi eesnäärmevähk ja miski, mitte miski pole enam endine! “Olime mees ja naine, siis olime ema ja isa, nüüd oleme sõbrad…” Kuid enne veel, kui sõpradeks saadi, oli oht teine­teisele päris võõraks jääda.

Märgid, et midagi on valesti, ilmnesid juba viis aastat tagasi. Kõigepealt hakkasid Maarjast mõned aastad vanemal abi­kaasal tekkima probleemid voodis. Naine mõtles, et küllap see on stressist – mees puhkab ja kõik saab korda. “Ühel hetkel käis mul krõks ära ja ma ütlesin mehele, et mingu tehku vereproov,” meenutab Maarja. “Talle tehti PSA-analüüs (PSA on eesnäärme pahaloomulise kasvaja marker – autor) ja näitaja oli suur. Tehti kordusproov – näitaja oli väike. Poolteist aastat kõikusid analüüsi­vastused niimoodi. Ja mehed ei taha ju arsti juurde minna!”