Ühel laupäevaõhtul, kui kogu Eestimaa on juubelilaulupeo laineharjal, sätib Kolumbus Kris oma pillid üles Scotland Yardi pubis. Paistab, et lauluväljakule nad ei jõua... „No kes see mind laseb sinna meie „Kaabakat” laulma! Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde,” muheleb Urmas Vare (61) vuntsidesse, mis võrreldes 1987. aasta videos nähtuga on tublisti pikemaks kasvanud. Laulukaare all polegi ta häält teinud, sest koolipõlves leidis õpetaja, et ta ei sobi koori laulma.

„Jaak Ahelik tõi mind millalgi kättpidi rokkmuusika juurde. Ehkki ma pole muusikat õppinud – algusaastatel heideti seda ka ette –, arvan, et ma tunnetan muusikat. Hiljem olen mitu korda mõelnud, et lõpetaks ära ja hakkaks n-ö normaalset elu elama, aga ei saa... Miski sunnib tagant.”

Ma tunnen ennast võõrana diskomuusika maailmas
Ja end tantsusaalis tõestamas vaevalt näha mind saab…

See tobe tümakas ei tõmba mind põrmugi

Ja suurest vaimustusest aru päris ära ei vii…

(„Disko”)*