EESTI NAISE KAANELUGU | Ajakirjanik Kärt Anvelt: lihtsalt niisama inimesi risti lüüa pole ma kunagi tahtnud

Ajakirjanduse olevikust ja tulevikust rääkides süttib Kärt Anvelt põlema: “Ajakirjandus ei peaks olema õel ja pealiskaudne!”

“Teises klassis, aastal 1982, sügaval nõu­kogude ajal tulid meile kooli külla kriminalistid. See oli tohutult põnev,” kirjeldab Kärt (46). “Kujutad ette – öeldakse, et võtame nüüd teie sõrmejäljed ning te näete, kuidas need spetsiaalse tahmaga näha on.” Mõistagi mängis oma osa ka spioonifilm “Seitseteist kevadist hetke”. Kärdi esimene soov oli saada kriminalistiks või uurijaks. Siis tuli näitleja ja alles seejärel ajakirjanik.

Kõik unistused aga ei täitu. “Ma proovisin sisse saada Ugala teatri stuudiosse, koos Indrek Sammuliga... Nagu näha, temast on saanud kuulus näitleja, aga minust kahjuks mitte,” muigab ta. Ka kriminalisti­amet jäi Kärdi lapsepõlve­unistuseks, huvi selle töö vastu aga püsib siiani. “Ahmin telerist kõiki vähegi põnevaid krimisarju, loen kilode viisi krimiromaane. Nüüdki, nädalasel puhkusel Alicantes lugesin kolm krimkat läbi.”

Hirmu pole tundnud

Ajakirjanik juhtub ühte lauda huvitavate inimestega, krimiajakirjanik aga ka ohtlike inimestega. Kärt ütleb, et tööga seoses pole ta kunagi hirmu tundnud. “Aastaid tagasi võis mõelda, kas peaks kartma üksikut juhuslikku kuuli. 90ndatel neid ju ikka vihises. Tagantjärele on tegelikult pisut kõhe mõelda, millistesse hullumeelsetesse seltskondadesse ja situatsioonidesse võis juhuslikult sattuda.”

Tudengina juhtus Kärt kord Lasso baari kõrval asuvasse Hiina söögikohta. Lobisesid sõbrannadega, kui märkamatult tekkis nende lauda seltskond ning üks meestest jättis tüdrukule oma visiit­kaardi. “Mul oli komme visiitkaarte koguda. Mõni aasta hiljem hakkasin oma albumit sirvima ja leidsin sealt Mihhail Gorbatšovi (tuntud allilmaliider, Krasnodari jõugu juht – autor) kaardi. Erkpunane visiitkaart, kuldsete tähtedega “Mihhail Gorbatšov, businessman”.” Vähe aja eest oli just tulnud teade tema surmast, Gorbatšov tapeti koos naisega 1995. aastal Poolas.

“Hullult põnev oli uurida, kuidas või mis meetoditega kellelegi atentaat tehti,” toob Kärt näite. Praegu on tema sõnul tänavatel väga rahulik. “Ja jumal tänatud! Sellist kaost, nagu oli 90ndatel, ei tahaks eales tagasi. Toonane vägivald, ebastabiilsus, rahaahnus ja see, kui odav oli inimelu, oli ikka väga kole.”