Tavaline, kuid ometi veidi eriline

“Me oleme täiesti tavaline pere, kus kasvab kolm teismelist. Lastest on palju rõõmu, aga eks ole vahel ka raskemaid aegu,” ütlevad Eero ja Enel Kotli. Selle tavalise pere kolm last pole oma vanemate nägu, sest nad on perre tulnud asenduskodust.

Kõigepealt rõõmustas vanemaid oma tulekuga Marta (13), keda oodati pea neli aastat. Enel ütleb, et iga oodatud aasta oli ootamist väärt. “Loomulikult tahtsime me beebit, sest tollal ei osanud me teistmoodi mõeldagi – beebi tundus ainuvõimalik. Võib-olla polegi beebilõhn kõige olulisem, kuid väikese lapsega kasvad sa kiiremini kokku ning ta saab osaks sinust ja sinu elust oma esimestel elukuudel,” räägib ta.

Koolijuhina töötav ja ise ka kasuperede koolitamisega tegelev naine rõhutab, et nende pere lugu pole see, et võtame lastekodust lapse, kui muudmoodi ei saa. “Ma tahtsin olla ema ja lastekodus olid lapsed, kes ema vajasid.”

Enel ja Eero on rääkinud oma lastega lapsendamisteemadel väga avatult. Sellest ei tehta siin peres suurt numbrit. Miks peakski, imestab Marta, kui teema kohta temalt uurin. Peres oli ennegi lapsi, kes praeguseks on juba täiskasvanud. Ka sugulased harjusid kiiresti väikese Martaga ning õige pea hakanud Eero ema juttu tegema, et kas te siis ühe lapsega jäätegi – lapsendage veel! “See mõte tundus alguses üsna võõras, sest kogu meie armastus oli kanaliseeritud just Martale,” meenutab Enel.

Lastekodust hooldusperre

Möödus neli aastat ja Enel liitus MTÜga Oma Pere, mille liikmete kaudu sai temast ka ühe laste­kodu sõprade klubi liige. Kord ühel kevadisel peol, kus lastekodus elavad lapsed oma sõpradele esinesid, kohtas ta Sofiat, imeilusat nukrate silmade ja pikkade patsidega väikest tüdrukut, kes publiku seast kedagi otsis.

Ka sügisel oli Sofia veel asenduskodus, samuti tema vend Stepan ja nende kaks vanemat õde. Kotlitest sai Sofia ja Stepani tugipere ning aasta pärast juba hoolduspere. Nüüdseks on Sofia (14) ja Stepan (16) Kotlite juures elanud üheksa aastat. Õde-venda suhtlevad ka oma suuremate õdedega, kes on juba täiskasvanud.

Sofia ja Stepani harjumine uue pere ja üldse normaalse pere­eluga on olnud päris keeruline ja üllatusterohke. Enel tundis laste tulles endal vastutust, justkui peaks ta korraga kõik ära parandama. “Nad justkui sündisid meie pere juba toimivasse süsteemi. Kusjuures neil polnud ju aimugi, kuidas see toimib. Kas või näiteks, mida süüakse, kuidas süüakse, et piima võib võtta nii palju kui kulub ega peagi küsima. Alguses oli tohutult küsimusi ja seletamist. Oli ka öiseid nutmisi ja ärevust,” räägib ema.

Aegamööda saadi aimu laste varasemast elust. Nad olid kasvanud ilma vanemate järelevalveta, olnud pahatihti söömata, näinud pealt nii mõndagi sellist, mida paljud täiskasvanudki oma elus kunagi pole näinud. Samas oli nende elus palju hoolimist ja armastust. “Vanemad kindlasti armastasid neid, kuid neil endil jäi puudu elu elamise oskustest, millega nad oleksid suutnud oma lastele tagada turvalise elu,” kõneleb Enel.