Nakkavad meeleolud

Miks on nii, et mõned inimesed ja paigad teevad otsekui imeväel tuju heaks, teised, vastupidi, mõjuvad pisut rusuvalt?

Olen ammu aru saanud, et perekonnad ja suguvõsad erinevad üksteisest muu hulgas ka selle poolest, milline meeleolu neis valitseb. Ühes kodus on tavaks palju lobiseda, naerda ja isegi koos laulda, teises hoitakse end vaos ja raamides, kolmandas arvustatakse kõiki ja kõike: naabreid, riiki ja valitsust, sugulasi ja tuttavaid, kirutakse ülemusi ja alluvaid…

Samuti saab jagada töö­kollektiive: on kontoreid, kus valitseb helge ja rõõmus meeleolu, on neid, kus nohisedes tööd tehakse, omavahel pilkegi vahetamata, ja siis neid, kus niipea kui keegi ruumist välja läheb, teda taga hakatakse rääkima. Ka minu elus on ette tulnud tegusaid inimesi täis töö­ruume, kuhu enamasti sisenesin ebakindlana, peljates, millised kriitika­nooled mind sel päeval tabada võivad. Kuid õnneks on siiski ülekaalus olnud need töised seltskonnad, kus valitsev kerge ja kiire energia ühelt inimeselt teisele levib. Nii on praegugi.

Aga pingelisemad õhkkonnad – need peaksid ju muudetavad olema? Kindlasti on igaüks meist märganud, kuidas mõni inimene võib, näiteks lapsepõlvekodust iseseisvasse ellu astudes, uut kooselu alustades või ühest töökohast teise üle minnes, ka isiksuseomaduste poolest veidike muutuda: ühtäkki on ta jutukam ja säravam, või siis vastupidi – senisest märksa mornim. Kas võib olla, et kodus või töökohas valitsevad meeleolud on talle “külge hakanud”?