EESTI NAISE KAANELUGU | Endine teleankur Kadri Hinrikus: päris hea tunne, et enam ei ole kogu aeg pildil. Elan lihtsalt omaenese elu

Endine teleankur Kadri Hinrikus (48) kirjutab hoogsalt lasteraamatuid, töötab toimetajana ajakirjas Täheke ja muretseb, et kõik oleks ikka kõige paremini.

Hommikune päikeselaik libiseb akna­laualt põrandale. Sealt lamamis­toolile. Ja edasi raamatu­riiulile kohe selle taga. Ta on raadio kinni keeranud, teleka samuti. Ta vajab vaikust ja rahu.

Elektrooniline kell vilgutab tummalt oma numbrilauda. Parema käe haardeulatuses on lilleline kohvitass. Kohv on suhkruta ja kuum. Või siis tee. Enamasti ta seda paari-kolme tunni jooksul ei puutu, ja kui sõõmu võtab, on kohv ammu külm. Või siis tee. Tal on arvuti põlvedel ja ta töötab oma raamatu kallal. Ta ei prindi iga poole tunni tagant oma tekste välja ega lao pabereid põrandale üksteise kõrvale, ei riputa seinu täis skeeme ega tegevusliine. Need on tal läbi mõeldud ja märkmikusse üles kirjutatud. Ta lähiümbruses valitseb kord.

Kadri lemmikumate kirjutamis­kohtade edetabel on lühike: a) kodune lamamistool heledas päikese­laigus; b) aiatool Naissaarel maja ees. Nii kodus kui ka Nais­saarel on vaikus ja rahu. Kadri pole kunagi kirjutanud kohvikus või rongis või töö juures. Ta ei saa. Sest kohvikus, rongis ja töö juures pole vaikust ega rahu. Esimesest kümnest raamatust seitse kirjutas ta koduse lugemisnurga lamamistoolis. Üheteistkümnenda – “Sõna vägi on suurem kui sõjavägi” – Naissaarel. Saatis elukaaslase Tõnu Kaljuste saarelt paadiga Tallinna tööle, tõstis aiatooli maja ette, kuhu ennelõunapäike mõnusasti paistab, ja hakkas pihta.

Kui Kadri alustab hommikust kirjutamisseanssi, siis enne paari-­kolme tundi teda muu maailm ei huvita. Ta ei tõuse arvuti tagant ega otsi kapi alt tolmurulli või lillepeenrast nõgest. Nendel tegemistel on oma aeg.

Ja kui kirjatöö on valmis saanud – selleks läheb kuu või kaks –, laseb ta tekstil paar nädalat seista (nagu lastakse seista pannkoogi­tainal), siis võtab selle ette, sodib ja kohendab ja enne kui kirjastusele saadab, annab kellelegi lugeda. Oluliste isikute edetabel, keda ta oma avaldamata tekstide kallale laseb, on viimasel ajal olnud napp: a) Tõnu Kaljuste; b) vend Indrek; c) koolilapsed, kellele ta jutte ette loeb. Nende silmist on selgelt näha, kas jõudis kohale või mitte. Nemad ütlevad pikalt udutamata, mis raamatus olema peab. Nali ja põnevus.