Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio: üldistades — avalikult või salaja — on Eesti naise ideaal olnud taluperenaine
Ajakiri Eesti Naine tähistab tänavu maikuus 95ndat juubelit, olles ikka vanim ja suurim naisteajakiri. Kogu sõjajärgse aja, kuni praeguseni, on Eesti Naine rohkem või vähem idealiseerinud esimest vabariiki ning taluperekonda. Kuigi ajakirja pikast ajaloost kestis ainult 17 aastat ülistatud unistuste aeg, muutus ettekujutus esimese vabariigi aegsest naiste elust legendiks. Tõsi, sellel polnud päriseluga ülemäära tugevat seost.
Kogu Nõukogude okupatsiooniaja elas rahvapärimuses õnnis „Pätsu aeg” ja jõukad talud. Mõnes mõttes see polnudki vale, oli ju 1930ndatel aastatel meie maa inimeste elatustase kõrgem kui kunagiseni varem ajaloos. Nii nagu praegugi.
1980ndate „sula-ajal” oli esimese vabariigi nostalgia kohustuslik peavool, tõeline vastandumine Nõukogude võimule. Moeajakiri Burda soovitas kivipesu teksasid ja neoonkirjadega t-särke. Eestis aga tulid lisaks moodi iseseisvusaja vaimust kantud kleidid ja soengud. Mäletan, et mullegi lasi ema 1985ndal aastal õmmelda rätsepal alandatud pihaga villase kleidi isa 50ndaks juubeliks. Emal endal oli aga mitu vabalt langevat ja samuti puusadele viidud pihaga peokleiti. Suurelt unistati põllumajanduse ülemvõimust, räägiti kuidas „meie toidame Leningradi” ja tõsiselt räägiti vanavanemate talude taastamisest. Sõja lõpust oli möödas juba üle viiekümne aasta. Inimesi, kes olid olnud täiskasvanud esimese vabariigi ajal, oli jäänud juba üsna väheks. Vabaduse aeg oli muutunud legendiks. Mitte kuigi tõepäraseks.
Milliste teemadega tegelikult tegeles ajakiri Eesti Naine esimese vabariigi ajal? Jah, muidugi: mood sel kevadel, parimad hooajalised retseptid, head majapidamise ja aianduse nõuanded. Käsitöönurk. Keda aga ei kohanud ajakirjas Eesti Naine, olid voogavail rukkipõldudel tööd tegevad naised, sellal kui lapsed karjas ja kodutöödel müttasid. Esimese poole ajakirjast on kogu iseseisvuse aja võtnud epistel naisõiguslusest. 17 aastat järjest. Ilmumisest kuni selle ajani, mil Nõukogude tankid viljapõldudest üle sõitsid.
1924. aastal, teine ajakiri, mis üleüldse ilmus, pühendas pika artikli naiste haridusele ja kutsealal töötamise küsimustele. „Meie praegune seltskond on läbi imbunud vanadest eelarvamustest, et naisel on tõesti vaja julgust, iseseisvust ja kaugele nägemist, et jääda kindlaks oma püüdlustele.“Väga pikalt arutletakse, et kas haritud naised on ka kohusetruud oma perele, eelkõige lastele. Juhtmõtte kirjutaja aga kinnitab, et lapsed on naise südames alati esimesel kohal.
Taustaks, tol ajal oli meie naistel olnud valimisõigus kuus aastat. Ligi 20 aastat oli olnud võimalust nii gümnaasiumi- kui ka ülikoolihariduse omandamiseks, aga see polnud laiade masside teema. Ajakiri tundis muret talunaiste allasurutuse ja nende ühiskondlike õiguste pärast.
Ajakirjast ajakirja arutatakse naiste ja meeste vaheliste erinevate seksiga seotud suhete võimalikkusest, ka vabasuhte. Siin peitub huvitav vastuolu: ajakirja tegijad olid karsklased ja tõsiusklikud kristlased, see ei seganud neil olemast naiste õiguste suhtes võitleval positsioonil. Meie praegusaja ettekujutus kaasaegsest kristlik naisest on, et ta peaks olema allaheitlik ja kõige konservatiivsemate pereõiguste eest seisja.
Päts, vapsid ja naiste õigus
1931. aasta ajakirjadest on näha, et naiste eneseteadvuse turgutamise kõrvale on tulnud veelgi tugevamalt ühiskonda lõikuvad teemad. Nüüd kritiseerib toimetus ka valitsust naiste õiguste vallas. Möödunud ülemaailmse majanduskriisi taustal plaanis riik puksida tööturult välja naisi, et anda tööd meestele.
„Meie valitsuse kaalutlused vallandada abielunaised kohtadelt, on täiesti kaalumata ja hädaohtlik kavatsus. Sellega tahetakse teostada kokkuhoidu (!), kaotada tööpuudust. Näiteks võib tubli naise vallandada, sest et ta on naine, et ta on abielus ja tema asemele väheste võimetega mees asetada.”
Ajakirjast ajakirja läbiv teema on naise õigused perekonnas. Kuigi Eesti Vabariigi põhiseadus sätestas,et mees ja naine on võrdsed, kehtis siinmail 19. sajandist pärit Balti eraseadus. Ajakiri ütleb, et need on „otse koomilises vastuolus tegeliku eluga”. Nimelt oli ikka veel kehtivas Balti eraseaduses kirjas: „naine peab mehe sõna kuulama ja alluma mehe tahtele”; „mees määrab perekonna elukoha ja korteri ja naine peab talle järgnema”; „teenistusse astuda ning mingit ametit pidada väljaspool kodu, võib naine ainult mehe nõusolekul ja sellekohasel loal”; „naine peab andma mehele, kui viimane ei suuda ennast ise üleval pidada, mehe elujärjele vastava ülalpidamise.”
Juba 1931. aastal kulgevad ajakirjast ajakirja artiklid, mille sõnum on ühene — „Ei ühtegi sõda enam!” Arutletakse „kuidas rääkida lastele sõjast lähtudes võtmest, et sõda võtab meilt need, kes on meile kallid. Palutakse naistel saata allkirju toimetusse sõjavastasuse toetuseks.
Nõukogude ajal peideti eestiaegseid ajakirju talude pööningutel ja loeti kümneid aastaid. Kord imestasin toimetuses: „Mõelge, ajakirju hoiti alles 50 aastat!” Kolleeg Eva Luigas ütles seepeale: „Inimesed hoidsid neid alles kui tõendit, et esimene vabaduse aeg polnud uni. Et see oli päriselt olemas.”
Nõukogude aeg ja talukultuur
Nõukogude ametlik propaganda vastandus kulaklikule talukultuurile ja seadis esiplaanile tehases või kolhoosis töötava naise. Mulle jättis sügava mulje artikkel 1970nda aasta ajakirjas, kus lüpsjad ja tehasetöölised räägivad, kuidas süda muretseb 39kraadises palavikus laste pärast, kes üksi kodus peavad olema. Ja üksteist aitama. Kuidas lapsed üksi kasvavad linnade ja asulate korrusmajades. Tugev ühiskonnakriitika.
On põnev jälgida, kuidas 1960ndatest alates ja jätkates 1980ndatel, on ajakirjas selgelt nähtaval talunostalgia. Kogu selle aja oli ametis üks peatoimetaja — Silvia Kuulpak (peatoimetaja 1962-1986). Tema aja Nõukogude Naise ajakirjad on need, mida paljud meist oma lapsepõlvest mäletavad. Ametlikud punased teemad olid lühidalt kaetud, aga talukeskkonda viisid lugejaid tagasi lühijutud, reprod talumaastikest, fotod rahvusmustritega käsitööst, lõikelehed ja aastast aastasse kestvad õpetused rahvariiete tegemisest. Aeg-ajalt on ajakirja esikaanel rahvariides neiud. Selgub, et Nõukogude Naine oligi suurelt jaolt talunostalgia pärimuse edasikandja läbi okupatsiooniaja. Kui 1980ndatel polnud enam elavate kirjas kuigi palju esimest vabariiki näinuid, siis 1962, kui Silvia Kuulpak peatoimetajana alustas, oli okupatsiooni algusest möödas vaid 19 aastat. Ainult lapsed ei mäletanud vabariiki.
Nõukogude Naine ja Siluett olid ainsad naisteajakirjad. Nõukogude Naise tiraaž kõrgaegadel oli 200 000 eksemplari. See oli igas kodus olemas ja ajakirja väärtusest räägib seegi, et vanu numbreid hoiti alles ja hoitakse kuni tänase päevani. Mälestuse, nostalgia ja legendi esimesest vabariigist kandis ajakiri Nõukogude Naine läbi okupatsiooniaja ja tõi kaasa uude iseseisvuse aega.
