Männiku Metsatalu perenaine Ene Sillamaa: inimesed peavad saama kõhule pai

Viljandimaal asuva Männiku Metsatalu perenaine Ene Sillamaa pakub külalistele algatuseks klaasi hommikuselt karget kasemahla. Korjamist ootavad selle kevade esimesed naadid ja võililled. „Need lähevad pesto sisse,“ selgitab ta.

On üks esimesi sooje päevi. Metsatalu ümbrus rõkkab linnulaulust. Lõhnab kevade järele. Ene keerab talu hooneid järjest lukust lahti ja jutustab paiga lugu. Viljandi lähedal Loodi looduspargis metsatuka sees peituv avara õuega Männiku Metsatalu on üks ütlemata mõnus paik – pole suurest teest väga kaugel, kuid ometi on siin tunne, nagu oleksid vanajumala selja taga. Mets on turvaliselt ümberringi.

Männiku Metsatalu algus sarnaneb paljude ilusate kohtade (taas)sünnilooga: haletsusväärses seisukorras hooned, prügihunnikud ja lõppematuna näiv koristamine. “See oli Õisu metskonna metsavahikordon, mille metskond pani müüki ja meie ära ostsime. Mu abikaasa oli metsamees ja koha ostmise idee seisnes selles, et nõnda saame hoida alles metsad, mis siin ümbruses on. Saime endale 1885. aastal ehitatud elumaja ühes kõrvalhoonetega. Paik oli väga räämas, palju aega kulus koristamisele. Ait oli tavotiga koos, sinna ei saanudki midagi sisse panna,” meenutab Ene, kes ise on pärit Setomaalt.

Olid 1990ndad, ettevõtlus Eestis alles tärkas. Kuna koht polnud algusest peale mõeldud perele elamuks, otsisid värsked omanikud ideed, mida hoonega peale hakata. “Mõtlesime, et las ta olla matkamaja, kus tulijad saavad puhata ja ise toimetada. Ei tulnud sellest aga midagi välja, sest kõrvalises paigas olnud maja hakati paraku lõhkuma. Kui siit juba pliit välja lammutati, otsustasime, et teeme hoopis turismitalu ja hakkame ise majutust pakkuma.”