Abikaasat tabas raske haigus: käisin üksi saunas nutmas, ei tahtnud, et lapsed või mees näevad. Karjusin valust nii kuis jaksasin

Küllap oleme kõik mõelnud, mis saab siis, kui meid tabab vanadus või raske haigus ja me ei saa enam ise hakkama. Kuidas on olla hooldaja, kui kallil inimesel on parandamatu haigus?

Anneli Johanson (47) mattis oma abikaasa pea kümme aastat tagasi. Vahepeal on ta liikunud eluga edasi, abiellunud ja saanud kaks väikest last, kuid detailid abikaasa Matti seitsmeaastasest võitlusest naha­vähiga on tal siiani eredalt meeles.

Anneli oli alles 30aastane, kahe koolilapse ema, kui kogu nende pere pidi hakkama pereisa tabanud haiguse tõttu uut moodi elama. Mees oli Annelist ligi 20 aastat vanem, sai kevadel 50 ja mõtles, et peab ikka sünnipäeva ära tähistama, sest muidu ei pruugi vanemaid sugulasi enam elusana näha. Paraku lahkus ta ise esimesena.

Augustis avastas Anneli mehel kahtlase sünnimärgi. Kui mees oli lõpuks nõus arsti juurde minema, eemaldati sünnimärk ja teatati, et tegu on pahaloomulise kasvaja, melanoomiga. Juba mõne päeva pärast eemaldati tal suur tükk õlast ja ka lümfisõlm kaenla alt. Diagnoos oli teise astme melanoom, mis võib viia inimese hauda isegi kuu ajaga.

“Esimene hetk oli päris hirmutav,” meenutab Anneli. “Mis saab, kui jääd nii noorelt üksi kahe lapsega – noorem alles kaheksane, vanem üheteistkümnene?”