Eestlanna pihtimus: ma ausõna ei ole maniakk ega enesedemonstreerija, aga mulle meeldib kodus paljalt ringi lipata
Lapsepõlvest on meelde jäänud vanemate pidev meeldetuletus, et õuest tulles koduriided selga paneksin. Ei pidanud seda absoluutselt oluliseks, võtsin kui nende mingit kiusu, mida täitsin vaid siis, kui nad silmapiiril olid. Tundus täiesti ebaoluline, mis mul kodus seljas on.
Nüüd on veidi teisiti. 20 aastat iseseisvat elu ja selle perioodi jooksul on samuti äärmiselt oluliseks saanud, et koduuksest sisse astudes välisriided kiiremas korras eemaldatud saaksid. Erinevalt vanematekodust ei kipu aga midagi nende asemele panema. On juhtunud piinlikke, kuid meeleolukalt naljakaid seiku, mil sõpradega koos minu koju minnes võtan mantli seljast ja järgmisena tõmban esikus harjumusest ka pluusi üle pea. Nurga peale keldripoodi lähen sigarette ostma nii, et tõmban paljale kehale mantli peale ja käin kiirelt ära, ise salamisi palvetades, et vahepeal võtmeid ära ei kaotaks ega ukselukk katki läheks. Ilmselt mingit sorti kerge sündroom, mis sunnib kodus paljalt ringi lippama.