NOSTALGIA | Rakvere teatrist: inimene on nagu puu — tüvi, võra, juured. Teater samuti!

Rakvere teatril on olnud igasuguseid aegu. On olnud ehitamise ja loomise õhinat, halastamatut lagunemist ning varemetest tõusmist. Lootus ja teatriusk on hoidnud trupi hinge elus ka vaimse surutise päevil ja siis, kui läbi katuse paistsid tähed.

Ülle Lichtfeldtil on lisada nostalgilisi mälestusi 1990. aastate teatripidudest: „Sel ajal armastati ja osati pidutseda. Alati oli kogu maja koos, ka tehniline pool - õmblejate ja koristajateni välja. Aeg oli vaene, lauale suurt midagi panna polnud. Lepiti kokku, mida keegi toob, koguti selle väikese palga kõrvalt kopikad kokku ja ikka midagi osteti. Inimesed armastasid rääkida, neile meeldis rääkida. Mida, olen avastanud, inimesed enam eriti ei oska. Kui, siis ainult meili teel."

Ajal, mil Ülle Lichtfeldt ja teised stuudiolased tegid kaasa Raivo Trassi suurlavastuses „Keegi ei kuule meid", oli laval kolmkümmend inimest, aga saalis istus teinekord kolm. „See oli see õnnetu aeg, kus Rakvere teatril ei olnud lagegi peal, aga vaimsus ja ühtekuuluvustunne olid majas olemas, seesama väärikus," meenutab näitlejatar oma teatritee alguspäevade meeleolusid.

Masendus tuli Ülle Lichtfeldti sõnul Rakvere teatrisse hiljem ‒ siis, kui maja täielikult lagunes ja torn põles. Kui tuli peanäitejuhiks Peeter Jalakas ja terve trupp lahti lasti. „Tekkis minnalaskmise meeleolu. Aga siis moodustati kriisikomisjon ja meid võeti osaliselt palgale tagasi. Olin noor ja täis teotahet. Ükskõik kus, peaasi et saaks teatrit teha! Kui teater kinni pandi, mängisime kas või Altja kõrtsis. Kui tulid Üllar Saaremäe ja Indrek Saar, tekkis uus lootus ..."

Kuid eks raskeid aegu oli nähtud varemgi. Näitlejate sõnul oli üks keerulisemaid perioode jõulise ja ettearvamatu Mai Meringu peanäitejuhi-aeg. Ellen Grünfeldt kaotas näitlejana eneseusu ja lahkus 1974. aastal teatrist. „Kuna Ellen oli otseütleja, siis see Meringule ei meeldinud," märgib Volli Käro.

Helgi Annast: „Mering tegi, kuidas tuju oli. Sageli sõimas näitleja läbi ... olles väga maskuliinne oma väljendustes." Trupi südame võitis tol keerulisel ajal Moskva lavastaja Natalja Petrova, kes tõi Rakveres lavale Rozovi „Meelelahutaja".

Helgi Annast jätkab: „Klaasuste taga olid meie proovid ja Mai [Mering] käis ikka piilumas. Ühel õhtul oli väljasõit. Tegime kõrvuti grimmi ja Mai küsis (hästi malbe häälega): „Kuidas teil läheb siis seal proovis praegu?" Ütlesin, et hästi läheb. Tükk aega oli vaikus. Ja kui ta siis minu poole keeras (röögatusena): „Ah teil läheb hästi?! Nemad ütlevad, neil läheb hästi!?" See oli õudne, aga nii ta oli ..."

Volli Käro: „Hoidsime kokku ja see aitas meil kõike taluda."

Aastal 1979 tuli Natalja Petrova taas Rakverre, et lavastada Anton Tšehhovi „Onu Vanja". Tema soov ja nõudmine oli, et Maria Vassiljevna Voinitskaja rolli mängiks Ellen Grünfeldt. Ei lugenud, et ta oli juba mitu aastat teatrist ära. Ellen tuligi. Ja lavastaja oli temast vaimustuses.

Volli Käro: „Ellenil oli iseõppijana hämmastavalt õige teatritaju - kui kiiresti ta võttis omaks Nataša Petrova töömeetodi, mis jäi paljudele arusaamatuks. Mängisime koos lavastuses „Onu Vanja". Ellen oli ema rollis väga kirglik ja võimukas, minu konflikt emaga oli temaga mängides lavastuslikult hästi õige."

Üllar Saaremäe tegi aastal 2007 Ellen Grünfeldtile ettepaneku mängida lavastuses „Vanaema juures" vanaema, kes istub kiiktoolis ega pea lausuma sõnakestki. Ellen oli pakkumisest üllatunud, vahest rõõmuski - kuid ei nõustunud. „Mu tervis ei peaks vastu," nurjas ta minugi veenmiskatsed. Nii jäi vanaema roll Helgi Annasti mängida.