HOLLYWOOD | Kinolina kuulsaim Tarzan: surm täielikus vaesuses

Kui Johnny Weissmülleri täht kustuma hakkas, kurtis mees, et Hollywood on talle tahtlikult ajudeta metslase imago loonud. Kuid mida sellise kuulsusega peale hakata?

Ühel ilusal 1978. aasta sügisesel laupäeval tegin ma koolist poppi. Põhjuseks see, et just koolitundide ajal pidi Soome televisioon näitama 1934. aastal valminud seiklusfilmi „Tarzan ja valge naine" (originaalpealkirjaga „Tarzan and His Mate") Johnny Weissmülleriga peaosas ning otse loomulikult tahtsin ma seda iga hinna eest näha. Hiljem kuulsin, et samamoodi olid toiminus ka mitmed minu klassikaaslased. Soome televisioon oma filmivalikuga oli Tallinna televaatajatele tollases Nõukogude Liidus väikeseks aknaks Euroopasse ning Tarzan, kes ratsutas elevantide seljas ja võitles džunglis kõikvõimalike ohtudega, tõusis meie koduse teleekraani vallutanud vene sõjafilmide taustal momentaanselt vaieldamatuks esistaariks.

Minu vanaemal oli üks portreefoto Johnny Weissmüllerist Tarzani rollis, mida ma salaja ikka vaatamas käisin, ning kui ma selle ühel hetkel enda valdusse olin saanud, siis käisin seda uhkelt kõigile sõpradele näitamas, pälvides hulgaliselt kadedaid pilke.

Kuus aastat hiljem, ühel 1984. aasta sombusel suvepäeval, ostsin ma tollal juba üsna fanaatilise filmihulluna Vabaduse väljakul asuvast ajalehekioskist vene filmiajakirja Советский Экран ning avastasin sealt oma üllatuseks artikli ... Johnny Weissmüllerist. See oli seda ootamatum, et välismaa staaride elu selle väljaande lehekülgedel sageli just ei kajastatud. Selgus, et minu lapsepõlveiidol oli surnud selle aasta jaanuaris.

Tollasele vene ajakirjandusele iseloomulikult maalis see kirjatükk tema elust üsnagi troostitu pildi ‒ väideti, et elu lõpupoole elas kõige legendaarsem Tarzani osatäitja täielikus vaesuses. Artiklit ilmestas portreepilt ühest vanast mehest, kelles oli üsnagi raske ära tunda jumaldatud Johnny Weissmüllerit. See oli mulle üllatav fakt, kuna olin sinnamaani uskunud kusagilt kuuldud lugu, et Weissmüller uppus õnnetult ühe filmi võtetel. Tema elust midagi täpsemat teada saada oli tol ajal väga raske, kuna selliseid infoallikaid nagu internet tollal veel ei olnud.

Lapsepõlv ja spordikarjäär

Kinolina legendaarseim Tarzani osatäitja Johnny Weissmüller, õige nimega Peter Johann Weissmüller, sündis 2. juunil 1904. aastal Freidorfis, Ungari kuningriigis (tänapäeva Rumeenias). Kui ta oli kõigest seitsme kuu vanune, siirdus perekond Ameerika Ühendriikidesse, kus asuti elama Pennsylvaniasse. 3. septembril 1905. aastal sündis perre veel üks poeg, kellele pandi nimeks Peter Weissmuller junior.

Üheksa-aastaselt diagnoositi tulevasel Tarzani osatäitjal lastehalvatus ning arstid soovitasid talle tegelda ujumisega, millest sai talle tõeline kirg. Perekond kolis Chicagosse ja noormees töötas pärast kooli lõpetamist mõnda aega Illinoisi atleetide klubis lifti- ja hotellipoisina, kuni jäi silma ujumistreener William Bachrachile, kes hakkas temaga tegelema. „Selleks et hoida ennast ideaalses vormis, tegelesin ma juba varajasest noorusest spordiga," on öelnud Johnny Weissmüller. „Ja ma usun, muide, tõepoolest, et sport suudab teha inimestega imesid ning et spordivõistlused inimeste ja rahvuste vahel võiksid olla heaks asenduseks sõjale ja vägivallale."

Esimene võistlus, millest Weissmüller amatöörina osa võttis, toimus 6. augustil 1921. aastal. Ta võitis 50 jardi vabaujumises. Kuna ta oli sündinud väljaspool Ameerika Ühendriike, siis märkis ta oma sünnipaigaks Tanneryville Pennsylvanias ja sünnikuupäevaks noorema venna Peteri sünniaja. Nõnda võis ta olla kindel, et saab ujuda USA olümpiakoondises. Lisaks oli see oluline USA passi saamisel.

12. juulil 1922. aastal purustas Weissmüller Duke Khanamoku maailmarekordi 100 meetri vabaujumises, ajaks 58,6 sekundit. Ühtlasi oli ta esimene, kes ujus 100 meetrit alla ühe minuti.

1924. aasta olümpiamängudel Pariisis tuli ta 20. juulil samal distantsil olümpiavõitjaks eelmiste mängude võitu kaitsma tulnud Khanamoku ees. Weissmüller võitis Pariisis kuldmedali 400 m vabaujumises ja 4 x 200 m vabaujumise teatevõistluse. Neli aastat hiljem, 1928. aastal Amsterdamis toimunud olümpiamängud tõid talle kuldmedali 100 m vabaujumises ja 4 x 200 m vabaujumises. Karjääri jooksul püstitas Johnny Weissmüller 28 maailmarekordit ja võitis 52 korral USA meistritiitli.

Džunglikuningas

1929. aastal teatas Johnny Weissmüller, et lahkub spordist. Kümne võistlusaasta jooksul oli tema nimel 67 maailmarekordit, ta oli pälvinud 57 rahvusvahelise tšempioni tiitlit, viis kuldmedalit kahel olümpial (Pariisis ja Amsterdamis) ning vaid ühe hõbemedali. Ajakirjandus ristis ta XX sajandi esimese poole suurimaks sportlaseks. „Ma suplesin kuulsuse kiirtes ning tundsin terve see aeg hirmu," tunnistas ta hiljem. „Ma ei kujutanud üldse ette, mida ma tegema hakkan, kui pean spordist lahkuma. Millega ma endale elatist teenin?"

Weissmüller sõlmis lepingu BVD ujumisrõivaste firmaga ning käis paljudel spordiüritustel ujumisriideid reklaamimas. Samal aastal leidis aset ka tema kinodebüüt muusikalis „Glorifying the American Girl" (1929), kus ta tegi kaasa ühes revüüstseenis, demonstreerides napis riietuses oma treenitud sportlasekeha.

Weissmülleri tõeline kinokarjäär sai alguse seitsmeaastase lepingu sõlmimisega tollal kõikvõimsa filmikompaniiga Metro-Goldwyn-Mayer ning Tarzani rolliga filmis „Tarzan the Ape Man" („Ahvmees Tarzan", 1932). Osa ei eeldanud erilist näitlemisoskust, samuti ei pidanud ta peaaegu et sõnagi rääkima, vaid demonstreeris oma sportlikke võimeid. Filmi menu oli tohutu ning erinevas vanuses kinokülastajad armusid silmapilkselt Johnny Weissmülleri kehastatud mehisesse Tarzanisse, kes tuli meisterlikult toime metslaste ja krokodillidega võideldes ning kes suutis endale allutada isegi elevandid.

Oma 1,91-sentimeetrise kasvu, pronksikarva naha ja täiuslikkuseni arendatud lihastega kujutas Johnny Weissmüller endast tõelist mehelikkuse ideaali, keda oli kinolinal hea vaadata. Naisvaatajad unistasid olla tema käte vahel. Weissmüller on hiljem öelnud: „Publik andestab mulle kesise näitlemisoskuse, sest teab, et ma olin sportlane." Tema rollisooritusega jäi rahule ka Tarzani lugude autor Edgar Rice Burroughs.

Tarzani lahutamatuteks kaaslasteks filmis olid šimpans Cheeta ja elevandiküti orvuks jäänud tütar Jane Maureen O'Sullivani kehastuses. Alates kolmandast filmis sai Tarzan endale ka poja, keda kehastas Johnny Sheffield.

Filmist filmi otsib Tarzan küll elevantide saladuslikku kalmistut, mis kujutab endast hindamatut aaret tänu tohututele elevandiluuvarudele, küll peidetud hiigelvarandusi. 1942. aastal filmis „Tarzan's New York Adventure" tuli tal seigelda isegi New Yorgis.

Tarzani kuulus võiduhüüd oli aga Hollywoodi helitehnikute meistritöö. See monteeriti oskuslikult kokku Weissmülleri normaalkarjatusest, mis oli tugevdatud ülemise kuuldeläveni, helilindilt tagurpidi mahamängitud hüäänihüüdest, koera urinast ning kahest kõrgest ja pidevast noodist ‒ üks soprani, teine viiuli esituses.

Johnny Weissmüller suutis Tarzanina džunglikuninga troonil püsida aastatel 1932‒1948, kokku 16 aastat, mil ta kehastas legendaarset ahvide kasvandikku kokku 12 filmis. Neist pooled valmisid stuudios MGM ja pooled stuudioga RKO Pictures.

1948. aastal tegi Johnny Weissmüller kaasa filmis „Jungle Jim", milles kehastas julget jahimeest. Ühtekokku valmis sel teemal 13 linateost ja mõned teleseriaalid, ehkki Tarzani filmide menu need enam ei saavutanud.

Tarzanist tavainimeseks

Pärast kinolinalt tagasitõmbumist pidi endine superstaar tunnistama, et tema hiilgeajad on jäänud juba minevikku. Ühes intervjuus tõdes ta kibestunult: „Sellest päevast alates, mil ma kirjutasin alla lepingu Hollywoodis, hakati mulle kujundama metslase ajudega atleedi reputatsiooni. Näitlejana ei aktsepteeritud mind mitte kunagi. Ma süüdistan Hollywoodi selles, et ta täitis mu elu ülekullatud valega. Parem, kui minust poleks kunagi saanud Tarzanit, vaid ma oleksin jäänud tavaliseks inimeseks, kellel on normaalne elu ja perekond."

1958. aastal asutas Johnny Weissmüller firma, mis tegeles basseinide ehitamisega, kuid sellel ettevõtmisel ei olnud erilist edu. Hiljem oli ta seotud ühe turismiatraktsiooniga Floridas, mis kandis pealkirja „Tarzan's Jungleland", ent ka see lõpetas peagi tegevuse. 1969. aastal asutas ta väikese tervislike toidukaupade keti, mis kandis nimetust „Johnny Weissmüller's American Natural Foods in California" ning aasta hiljem võis teda näha veel kord filmis „The Phynx" koos esimese Jane'i osatäitja Maureen O'Sullivan'iga.

1973. aastal siirdus Weissmüller elama Las Vegasesse, kus töötas mõnda aega uksehoidjana kasiinos. 1976. aastal võis teda näha viimast korda kinolinal filmis „Won Ton Ton, the Dog Who Saved Hollywood", milles tegi kaasa märkimisväärne hulk Hollywoodi staare.

Isiklik elu

Lisaks saavutustele spordimaailmas ja kinolinal oli Johnny Weissmüller ka suur naistemees. Ta jõudis olla tervelt kuus korda abielus. Esimest korda astus sportlane altari ette 1929. aastal oma austajanna Camilla Louiee'ga. Teist korda võttis ta naiseks lauljanna Bobbe Arnst'i, kellest lahutas küll juba 1933. aastal stuudio korraldusel. Nimelt otsiti sportlikule ja mehisele Tarzanile palju „sobivam" partner, kelleks osutus filminäitlejanna Lupe Velez - filmistaaride Charles Chaplini, Douglas Fairbanksi, John Gilberti ja Gary Cooperi endine armuke, kes korraldas Weissmüllerile ajakirjanike suureks rõõmuks hulga stseene. Koduvägivalla ja avalike kaklustega tuntuks saanud paar lahutas 1939. aastal. Viis aastat hiljem, 1944. aasta detsembris, sooritas 36-aastane Lupe Velez enesetapu, võttes üleliigse annuse Seconali.

Johnny Weissmülleri neljandaks abikaasaks sai 1940. aastal suurärimehe tütar, 23-aastane Beryl Scott, kes sünnitas talle poja Johnny ning kaks tütart, nimedeks Wendy Anne ja Heidi Elisabeth.

Tarzani viiendaks naiseks sai golfimängija Ailene Gates, kes oli temast 22 aastat noorem. Nad abiellusid 1948. aastal ja elasid koos 15 aastat. Viimast korda abiellus tollal juba 60-aastane Weissmüller endast 20 aastat noorema sakslanna Maria Baumaniga.

1974. aastal murdis Weissmüller nii puusa kui ka jalaluu ning sealtpeale hakkas tema tervis alla käima. Haiglas olles pidi ta tõdema, et vaatamata igapäevastele treeningutele ja ujumisele on tal tõsine südamepuudulikkus. 1977. aastal sai ta mitu insulti. 1979. aastal asus Weissmüller koos abikaasaga elama Mehhikosse Acapulcosse, kus ta 20. jaanuaril 1984. aastal ka suri. Kui kirst hauda lasti, kõlas lindilt Tarzani hüüd - see oli olnud tema viimane palve.

* * *

Tarzani sünd

Tarzani mõtles välja Chicagost pärit raamatupidaja Edgar Rice Burroughs, kes kirjutas 1914. aastal kohalikele ajalehtedele põnevusjutu Aafrika ürgmetsa kadunud inglise lordi väikesest pojast, kellest sai ahvide kasvandik. Tarzani-eksootika vastas ameeriklaste ja eurooplaste ettekujutusele džunglist, kuigi autor ise polnud džunglit kordagi näinud. Sellele vaatamata oli nii raamatutel kui ka filmidel suur menu ning Burroughs oli lühikese ajaga tehtud mees, kes hankis endale Ühendriikides ulatusliku maavalduse ning pühendus Tarzani järgede kirjutamisele.

* * *

Kuidas dresseerida ahvi

Esimesel kohtumisel Cheetat kehastava šimpansiga ütles ahvi treener Johnny Weissmüllerile, et ta ei näitaks mitte kunagi loomale, et kardab, sest muidu võib too rünnata. Kui Weissmüller, riietatuna niudevöösse ja varustatuna jahinoaga, hakkas šimpansi poole minema, paljastas too hambad, tõi kuuldavale urina ning tegi näo, nagu tahaks rünnata. Weissmüller võttis välja noa ja hoidis seda hetke ahvi nina ees, et too näeks seda ning tunneks selle lõhna. Seejärel müksas ta šimpansi pead noa käepidemega ja, pannud noa tagasi tuppe, hoidis löögivalmis kätt ahvi poole suunatuna.

Loom vaatas teda, paljastas taas hambad, siis aga muutis meelt, irvitas, hüppas üles ja kallistas meest. Erinevalt teistest filmigrupi liikmetest polnud Weissmülleril selle šimpansiga edaspidi mingeid probleeme ning ahv käis tema järel nagu kutsikas kõikide nende ühiste filmivõtete ajal. Kokku mängis Weissmüller filmides kaheksa erineva šimpansiga.

* * *

Ülekasvanud laps

Jane'i osatäitja Maureen O'Sullivan on tunnistanud: „Oli aeg, mil mind valdas tõeline tüdimus kõige suhtes, mida minult iganes Tarzani kohta küsiti. Nagu ma poleks elus midagi muud teinudki! Kuid ma muutsin oma arvamust, kui minu vanem poeg ütles, et ta on väga uhke selle üle, et tema ema on Tarzani kaaslane."

Maureen oli pidevalt hädas šimpansidega, kes olid tema sõnul „kõik homod", kuna jumaldasid ainult Weissmüllerit ning olid tema peale armukadedad, lastes igal võimalikul juhul hambad käiku. Ta nimetas Weissmüllerit „ülekasvanud lapseks", meenutades: „Üheks sünnipäevaks tõi ta mulle suure tordi ja kui ma sinna noa sisse lõin, plahvatas kogu see värk mulle näkku. Ja kuigi kogu Ameerika arvas, et meil on romaan, polnud meie vahel iial romantika hõngugi."

* * *

Päästev võiduhüüd

Tarzani roll tõi Johnny Weissmüllerile ülemaailmse kuulsuse. 1958. aastal viibis ta Kuubas golfiturniiril ning ühel hetkel leidsid tema ja ta sõbrad end ümbritsetutena grupist Fidel Castro revolutsioonimeelsetest sõduritest. Olukorra päästis Weissmülleri kiire tegutsemine ‒ ta hüppas auto katusele ning tõi kuuldavale oma kuulsa Tarzani võiduhüüu. Loomulikult tunti ta kohe ära ning sõdurid, meelitatutena kohtumisest oma filmi-iidoliga, tegid talle marulise aplausi ning eskortisid seejärel spordisõbrad golfiväljakule.

Lugu ilmus esmakordselt ajakirja Elu Lood 2017. aasta kevadnumbris.