NOSTALGIA | Valentina Tereškova: mul oli lahutuseks Brežnevi isiklik luba!

On asju, mida ei saa inimeselt kunagi võtta. Valentina Tereškova oli, on ja jääb maailma esimeseks naiskosmonaudiks. Lisaks on ta tänaseni ainuke naine, kes sooritas kosmoselennu üksinda.

Kosmoselennu tervist kahjustavatest teguritest on palju räägitud, kuid Valentina Tereškova tähistab sel kevadel juba oma 80 aasta juubelit. Ta on Vene Riigiduuma liige, elav legend. Algas aga kõik sellest, et Valentinal oli õnn sündida „õigesse" perekonda. Nõukogude propaganda jauras ju kogu aeg, et tegemist on maailma esimese tööliste-talupoegade riigiga. Kohati jälgiti sotsiaalset päritolu piinliku täpsusega, eriti mis puudutab nii sümboolset seisust nagu maailma esimene naiskosmonaut.

Valentina Tereškova sündis 6. märtsil 1937. aastal Jaroslavli lähistel Bolšoje Maslennikovo külas kolhoosnike peres, isa oli traktorist. Mõlemad vanemad olid pärit Valgevene küladest ja Valentina, kelle rahvuseks on passis küll venelane, on meenutanud, et lapsepõlves räägiti kodus valgevene keelt. Kuna pereisa kutsuti 1939. aastal sõjaväkke ja ta langes aasta hiljem Soome sõjas, siis oli Valentina tagantjärele ka nõukogude sõjakangelase tütar. Mis ei teinud aga sõja- ega pärastsõjaaegset elu talle küll kuidagi kergemaks. Ema Jelena Tereškova võttis 1945. aastal oma kaks tütart, Ljudmilla ja Valentina, ning pesamunast poja Vladimiri ja läks ära Jaroslavli. Linnas oli võimalik lihtsamalt edasi elada kui stalinlikus kolhoosis.

Jaroslavl saigi Valentina kodulinnaks, kus ta läks kooli ja alustas töölisnaise elu. Praegu on kosmosesangarist saanud sama linna aukodanik. Kool, kus ta õppis, kannab Tereškova nime, samuti üks linna tänavatest. Veel pärast kosmoselendu anti naisele preemiaks kolmetoaline korter Jaroslavli, kuhu ta asus elama ema, tädi ja täditütrega. Kuid Valentinale see päris koduks ei saanudki, sest värske staatus pakkus hoopis avaramat maailma ja ägedamat elu kui tagasihoidlik Vene provintsilinn. Niisiis kolis Valentina peatselt Moskvasse. Kuid etteruttavalt olgu öeldud: oma 75 aasta juubelit käis ta siiski tähistamas kunagises kodulinnas Jaroslavlis.

Lennundusklubist kosmosesse

Jaroslavlis lõpetas Valentina põhikooli ning läks seejärel ema ja vanema õe jälgedes tööle kohalikku autokummitehasesse. Perekond elas viletsates oludes. Töö kõrvalt jätkas neiu õpinguid õhtukoolis ja lõpetas hiljem kaugõppes kergetööstustehnikumi, evides silmapaistvalt suurt visadust ja sihikindlust. Hea muusikalise kuulmisega Valentina õppis samal ajal ka muusikakoolis domra-nimelist rahvapilli.

Kodulinna tekstiilikombinaati Punane Perekop tööle asudes valiti Tereškova innuka komnoorena tehase komsomolisekretäriks. Ühiskondlik aktiivsus oli kindlasti tema tuleviku suhtes positiivne näitaja, aga kindlasti kujunes veel olulisemaks see, et Jaroslavli lennundusklubis sai neiust tubli langevarjur.

Peagi pärast Juri Gagarini esimest kosmoselendu 12. aprillil 1961 hakkas nõukogude kosmonautika ja raketinduse isa Sergei Koroljov arendama projekti esimese naiskosmonaudi saatmiseks maailmaruumi. Kindlasti oli olemas ka poliitiline tellimus, sest NLKP poliitbüroole ei jäänud märkamata, millist positiivset mõju avaldas maailmas Gagarini lend ja tema isik.

1962. aasta alguses hakati noori naisi selekteerima ettevalmistusgruppidesse. Üldised kriteeriumid olid pikkus kuni 1.70, kaal kuni 70 kilo, hiilgav tervis, vanus kuni 30 aastat ja piisav langevarjuhüpete kogemus. Esmajoones otsitigi neiusid lennuklubidest, nii jäi sõelale ka Valentina. Tema ja ülejäänud kandidaadid, kes jõudsid viimasesse vooru, olid noored venelannad Kesk-Venemaalt. Veebruaris korraldati Moskvas väljavalitutele põhjalikud meditsiinilised uuringud, Tereškovast sai ettevalmistusgrupi 2. rühma kosmonaut-kuulaja.

Mõni päev pärast 25 aastaseks saamist algasid Valentina kosmonaudiõppused. Koolitus kestis novembrini. Siis toimusid eksamid ja detsembrist viidi ta üle juba 1. gruppi. 1963. aasta jaanuariks olid ametlikult välja valitud viimased kandidaadid.

Ja nüüd väike kõrvalepõige. Mitmetes elulugudes kirjutatakse, et Tereškova jõudis viie viimase kandidaadi hulka läbi raske kadalipu. Ajaloouurijad ja ajakirjanikud kinnitavad aga, et kuigi lõpuks oli sõelale jäänud tõesti viis naist, polnud Valentina Tereškova sugugi esinumber. Juhtus aga see, mis fertiilses eas naistega ikka vahel juhtub - parim kandidaat jäi kogemata rasedaks. Seepeale visati ta grupist välja ning tema nimi ei jõudnud isegi ajalooannaalidesse.

Lõppvooru jõudsid Valentina Tereškova, Irina Solovjova (1. dublant), Valentina Ponomarjova (2. dublant) ja Žanna Jorkina (varunaine). Grupp tegutses edasi veel ka pärast Tereškova kosmoselendu. Vahepeal valmistati ette Solovjova ja Ponomarjova paarislendu kosmoseraketiga Voshod, kuid see programm lõpetati ning 1969. aastal saadeti naiskosmonautide grupp laiali. Järgmine naine lendas kosmosesse alles 1982. aastal. See oli Svetlana Savitskaja - lennuväemarssal Savitski tütar ja väljaõppinud lendur, kes oli eelnevalt aastaid tegutsenud katselendurina. Hiljem, pärast Nõukogude Liidu lagunemist, on venelannadest kosmoses käinud veel Jelena Kondakova ja Jelena Serova.

Kuulsaks kaunil jaanikuul

Kuid pöördugem tagasi ajaloolise esimese lennu juurde. Mõned ajakirjanikud kinnitavad, et viimaseks otsustajaks selle üle, kes peab esimese naisena kosmosesse lendama, oli ikkagi tollane riigijuht Nikita Hruštšov. Tema eelistas Valentinat.

Päev enne kosmoselendu teatas naine sugulastele, et sõidab langevarjuvõistlustele. Valentina Tereškova lendas kosmoselaevaga Vostok 6 välja 16. juunil 1963 ja maandus pärast 2 päeva, 22 tundi ja 50 minutit kestnud lendu kusagil Altai kandis. Ta jõudis kosmoses teha 48 tiiru ümber maakera. Tereškova, kes sideseanssidel kandis nime Tšaika (kajakas), lendas kosmosesse ajal, mil seal viibis ka Valeri Bõkovski kosmoselaevaga Vostok 5. Missugune efekt - kaks nõukogude kosmoselaeva ja kosmonauti kogu maailma tähelepanu keskpunktis!

Sugulased said Valentina lennust teada alles uudistest. Kõik asjaosalised, isegi need, kes olid valitud kosmonautide esmatasandi gruppi, võeti kohe ka sõjaväeteenistusse. Sest kõik, mis oli seotud kosmoselendudega, oli automaatselt sõjasaladus. See omakorda on andnud rohkelt ainest kõikvõimalike kõmujuttude ja kosmoselegendide tekkeks.

Tagantjärele tundub küll veider, et tekstiilikombinaadi komsorg Valentina Tereškova sai aastaga kosmonaudiks. Seda enam, et lendurid õppisid ametit mitu aastat. Kuid kosmonaudil polnud erilisi lennuoskusi vajagi ‒ kogu lendu juhiti maapealsest juhtimiskeskusest. Tereškova pidas vaid maal asuva juhtimiskeskusega ühendust.

Tagantjärele on selgunud, et kuigi Valentina vastas kogu aeg entusiastlikult: „Siin Tšaika! Siin Tšaika! Kõik on korras!", oli tal pidevalt nii paha olla, et päris vedas, et ta ei pidanud veel raketi juhtimisega tegelema. Hiljem rääkis naine, et sai alles tükk aega pärast maandumist teada, et kui kosmoselaeva hakati Maale tagasi tooma, tekkis mingi viga: Vostok 6 hakkas kojutuleku asemel hoopis avakosmose suunas kaugenema. Õnneks saadi lennumasin uuesti kontrolli alla ja Tereškova jõudis koduplaneedile. Üldiselt on Valentina Tereškova hiilanud läbi elu lojaalsusega ja pigem vaikinud, kui aidanud omaaegseid mõistatusi lahendada.

Veel üks huvitav jutt, millest ametlikult vaikitakse. Kui kapsel kosmonaudiga maandus, ei aidanud ka langevarjud - kokkupõrge maapinnaga oli nii tugev, et kui maabumismeeskond kohale jõudis ja kapsli avas, leidsid nad eest tugevalt põrutada saanud verevalumites naise. Meditsiiniteenistus võttis ta kohe oma hoole alla ning õnneks selgus, et tegemist polnud fataalse matsuga. Järgmiseks päevaks putitati Valentina üles ning fotograafide ja kroonikaoperaatorite ees korraldati kapsli uus avamine, kus pildile ja kroonikakaadritele jäädvustati naeratused, mida kogu maailm tunneb.

Meditsiinidoktor ja professor Vitali Volovitš, kes juhtis uurimisgruppi, mis uuris õnnetustes ellujäänud lendureid ja hiljem Maale tagasipöördunud kosmonaute, on väitnud, et naine saadeti kosmosesse liiga vara. Kosmoselaev Vostok oli ikka täielik konserv, kus inimene vedeleski kogu lennu aja kokkusurutult nagu sprott. Ka Juri Gagarin olevat olnud pärast lendu mitu päeva täitsa segane ning samad probleemid olid kõigil. Volovitš sõnul oli Valentina Tereškoval raskusi püsti seismise ja kõndimisega veel vähemalt kuu aega pärast lendu. Kuid välja oli ju valitud tugevaim tugevate seast!

Tähendusrikas abielu

Tähelinn, kus valmistati ette nõukogude kosmonaute, oli väga suletud tsoon. Suheldi vaid omavahel ning loomulikult puutusid kokku ka kosmonaut Andrijan Nikolajev ja kosmoselennuks valmistuv Valentina Tereškova. Noored inimesed, sarnased huvid ja hiljem ka saavutused - pole imestada, et nad armusid. Kuigi tagantjärele on Tereškova mokaotsast maininud, et poliitbüroo soovitas neil abielluda. 3. novembril 1963 toimus Nõukogude Liidu valitsusresidentsis Moskva lähistel Lenini mägedes unikaalne pulm - abiellusid maailma esimene naiskosmonaut Valentina Tereškova ja kolmanda mehena kosmosesse lennanud Andrijan Nikolajev. Pulmakülaliseks oli Nikita Hruštšov isiklikult.

Noorpaar tõsteti kõige kõrgema nomenklatuuri hulka. Ikka veel kosmonautide tippettevalmistusgruppi kuuluv Valentina Tereškova jäi lapseootele. Eelpool mainitud Vitali Volovitši väitel olnud rasedus raske. Valentinal oli aga tolle aja kohta erakordne meditsiiniline tugi ning 1964. aastal sündis tütar Jelena. Beebi oli kasvult-kaalult väiksekene, aga muidu igati tubli laps. Kusjuures pole teada, kas värske isa ja ema üldse aimasid, et juba kosmosesse saadetud koertega oli proovitud paaritumist - kuid tulemused jäid kesiseks.

Valentina ja Andrijani õnnelik liit ei kestnud kahjuks kuigi kaua. Kuid lahutada nad ka ei saanud. Selleks ajaks riigi etteotsa pääsenud Leonid Brežnev oli kategooriliselt „esikosmonautide paari" lahutamise vastu. Siiski hakkas ametlikult abielus olev Tereškova koos elama arsti ja meditsiiniteenistuse kindralmajori Juri Šapošnikoviga. Ja kuulus kosmosepaar lahutas päevapealt, niipea kui nende tütar sai täisealiseks. „Mul oli lahutuseks Brežnevi isiklik luba," on Tereškova tunnistanud.

Pärast lahutust registreeriti abielu Šapošnikoviga ning Valentina ja Juri jäid kokku kuni mehe surmani 1999. aastal. Tütar Jelenast sai Šapošnikovi eeskujul kirurg-ortopeed. Ta on kaks korda abielus olnud ning saanud mõlemast abielust poja (Aleksei sündis 1996 ja Andrei 2004). Niisiis on maailma esimene naiskosmonaut tänase seisuga kahekordne vanaema.

Tereškova on oma kunagise mehe kohta öelnud, et Nikolajev oli kodus despoot. Hiljem on küll tütre ja väimehe juttudest välja tulnud, et ehk oli Valentina ise veel karmim despoot. Ta keelas pärast lahutust isal ja tütrel kokku saada. Ema survel muutis tütar koguni oma perekonnanime Nikolajeva ümber Tereškovaks. Isa ja tütar hakkasid tihedamalt kohtuma alles pärast tütre abiellumist. Kusjuures lapsena kasvatas Leenat põhiliselt vanaema, sest ega siis kuulsal kosmonaudil olnud aega kodusteks tegemisteks.

Endiselt lennukas

Praktiliselt kohe, kui Tereškova oli kosmoselennust toibunud, rakendati ta propagandavankri ette. Lõputud kohtumised nii siin- kui sealpool piiri, suur ports au- ja muidu ameteid, üliaktiivne ühiskondlik elu ning muidugi kuulumine nõukogude kõrgeimasse nomenklatuuri. Aastail 1968‒1987 juhtis Tereškova nõukogude naistekomiteed, 1966‒1989 kuulus NSV Liidu ülemnõukogusse. 1969.‒1997. aastani kuulus ta instruktor-kosmonaudina kõige tähtsamasse kosmonautide ettevalmistusgruppi, kus treeniti ja saadeti orbiidile kosmonaute. 60-aastasena läks ta viimaks erru.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Venemaa iseseisvumist nihkus Valentina Tereškova nagu paljud nõukogudeaegsed plakatinäod rohkem tagaplaanile - selleks, et ilmuda heas vormis taas maailma avalikkuse ette Sotši olümpia avamisel, kus ta oli üks kaheksast kuulsast venemaalasest, kes olümpialipu staadionile kandsid. Paljudele tuli üllatusena, et Tereškova kuulub 2011. aastast Riigiduumasse - eks muidugi juhtpartei Ühtne Venemaa koosseisus

1995. aastal ülendati maailma esimene naiskosmonaut esimese naisena Venemaal kindralmajori auastmesse. Pole veel saabunud aeg vanainimesi kosmosesse kupatada, aga kui 2013. aastal möödus 50 aastat Valentina Tereškova kosmoselennust, korraldati Tähelinnas pressikonverents ning erilist tähelepanu pälvis Valentina jutt sellest, et tema lemmikplaneet on Marss ja hoolimata east oleks ta kohe valmis sinna lendama. Hiljem ta küll lisas: „Esimene lend tuleb kindlasti üheotsapiletiga. Aga mina olen valmis."

Nõukogude Liidus tähistati 12. aprillil kosmonautide päeva. Just sel päeval lendas Juri Gagarin väidetavalt esimese inimesena kosmosesse. Vähemalt oli ta esimene, kes sealt ka tagasi tuli. Nüüdseks on impeerium lagunenud, vanad tähtpäevad asendunud uutega. Kuid nii nagu 12. aprill jääb tähtpäevaks inimkonna ajaloos, jääb Valentina Tereškova ikka esimeseks naiseks, kes käis ära kosmoses.

Lugu ilmus esmakordselt ajakirja Elu Lood 2017. aasta kevadnumbris.