Ei juhtu just sageli, et näitleja, kes lavaelus publiku poolehoiu võitnud, väldib tavaelus tähele­panu. Kui paluda tal rääkida iseendast, imestab ta – milleks? – ja vastab siis, et ei viitsi. Teda tüütab paljusõnalisus, see, mis on väljaspool tema ametit.

“Need on näitleja kompleksid,” pakub lavastaja Ago-Endrik Kerge. “On kaht sorti näitlejaid: ühed, kes tahavad võimalikult palju rääkida, ja teised, kes ei räägi endast. Olenevalt mõõdutundest ja enesekriitilisuse tasemest.”

Helistades Annele, vastab ta hooletult: “Mul juba mantli­hõlmad koos, hakkan koeraga õue minema. Aga telefoni otsas olen kogu aeg...” Ja ta ei luiska, vaid on ehtne Paluver – oma veendumustest kõvasti kinni hoidev.

Aastaid tagasi helistas Annele keegi üleminekuaja ajalehest Post. “Tahtis kangesti intervjuud. Mul oli tohutu kiire ja ütlesin: palun, ei kirjuta! Avaliku elu tegelasest võib ilma tema teadmata ka kirjutada, vastati. Vaata aga vaata – ega ikka ei või! Mina veel kodus naersin, et varsti ilmub ajalehes, et ma ei andnud intervjuud. Nädal hiljem ostsin Posti – ja ma ei uskunud oma silmi, ilmuski fabritseeritud lugu. Küll üldse mitte pahatahtlik, aga mingit sisu sellel ka ei olnud. Post oli selles mõttes otsast lõpuni aus sopaleht, et kui kätte võtsid, siis teadsid, et miski ei vasta tõele… Mind ärritab palju rohkem see, nagu venelased ütlevad: kušat hotšetsa, i pohudet tože – tahaks süüa ja alla võtta samuti. See kahevahel olemine, kui toimetajaveerud pretendeerivad viimase instantsi tõele, aga kõrval on meelelahutus.”

Anne sõnul on see aeg ammu möödas, kui oli ainult kolm “tõsiselt­võetavat ametit”: turvamees, modell ja ärimees. „Aga need suhtekorraldajad…” vangutab ta pead. “Las ma ikka korraldan oma suhteid ise! Hakkan aina rohkem lugu pidama inimestest, kes ei räägi ega korralda, vaid oskavad ka ise midagi teha. Kas või kraavi kaevata.”