Aguli fantaasiapuder

Ei ole vist seriaali, mille tegelased ei kohtuks aeg-ajalt kusagil õdusas baaris või kohvikus. Seal arutatakse, armutakse ja aetakse kõiksugu asju. Minugi kolumnid on neist paigust ainest leidnud.

Ehkki ma pole teab mis kohvitaja, armusin sel talvel ühte äärelinna kohvikusse. See on sedavõrd stiilselt räämas, et iga katse rohmakalt pahteldatud seinad üle värvida, luitunud kangaga leentoolid moodsa mööbli vastu välja vahetada või kulunud põrandalauad uhke parketiga asendada – iga seesugune liigutus hävitaks hoobilt hubase idülli.

Siin pakutakse esmaklassilist kohvi kohapeal röstitud ubadest, ent see on minu jaoks teisejärguline. Eelkõige meeldib mulle see, et inimesed on siin teistsugused – sõbralikud ja avatud. Kitsukeses toas istutakse lähestikku nagu vagunikupees, kõik kuulevad kõike, isegi sosinaid, hoolimata valjust praksumisest, mis kostab punakaspruunist pottahjust. (Õues on nüüd kevad, kuid vanas puumajas võtaks võimust rõskus, kui tuba mitte kütta.)