Paides, küpse ja elukogenuna, kohtas Anna endast kümme aastat nooremat Aleksandrit, kel naerulohud põskedes ja rõõm silmis. “See oli armastusabielu,” kinnitas ema Lydiale, kui tütart need asjad juba rohkem huvitama hakkasid. Sest nii kaua, kui Lydia mäletab, elasid nad eraldi. Aleksander suunati teise linna tööle, kus leidis uue naise ja sai temaga mitu last.

“Paides hoolitses mu eest tihti lapsehoidja, keda kutsusin Manaks, sest mu päris vanavanemad olid juba surnud,” meenutab Lydia. “Mäletan meie väikest tuba, kust avanes vaade kirikule ja Vallimäele, võisin siis olla kolme-nelja-aastane. Selles vanuses olin tõeline trulla! Mana lihtsalt söötis mu paksuks, ta hoidis mind ja pidas mind väga-väga kalliks. Tema oligi mulle vanaema eest.”