NOSTALGIA | Albert Einsteini viimane armulugu

Albert Einstein sai veel eluajal maailmateaduse popstaariks, keda USA-s vaimustunud inimesed tänavatel tervitasid. Kuid suurmehe värvikas eraelu hakkas kiht-kihilt päevavalgele tulema alles tükk aega pärast tema surma.

1998. aastal tulid nimekal Sotheby's oksjonil müüki Albert Einsteini armastuskirjad Margarita Konenkovale. Järsku jõudis ka Läänes pärale teadmine, et maailmakuulsa teadlase, Nobeli preemia laureaadi Albert Einsteini viimane armuke ja kirjade järgi otsustades ka viimane suur armastus oli venelanna ning nõukogude agent. Ametlikud elulood ja entsüklopeediad olid sellest armuloost pepsilt mööda vaadanud. Kuid venelased olid sellest juba varem kirjutanud, Margarita Konenkovast on ilmunud mitu raamatut. Eelmisel aastal jõudis vaatajate ette ka kehv neljaosaline lühiseriaal „Einstein".

Walter Isaacson, paksu biograafia „Einstein. Tema elu ja universum" autor, on kirjutanud murdepunktist 1921. aastal, kui peatne nobelist saabus USA-sse: „Maailm polnud kunagi näinud ega näe vist enam iialgi nii kuulsat teadlasest superstaari, kes ühteaegu osutus humanistlike väärtuste leebeks ikooniks ja juutide elavaks kaitsepühakuks."

Einstein oli kõrgklassi teadlane, kellega võisid oma alal võrdselt diskuteerida vaid vähesed sama ala ässad. Tundub, et ka paljud füüsikaõpetajad, humanitaaridest rääkimata, ei suuda siiani päriselt aru saada ja adekvaatselt hinnata tema teaduslikke töid. Seetõttu hiilime mööda relatiivsusteooriast ja kõigist Albert Einsteini vaimusaavutustest ning keskendume järgnevas loos üsna frivoolselt suure teadlase värvikale isiklikule elule ja tema viimasele pikemale armuloole Margarita Konenkovaga.

Sihikindel naine

Margarita sündis 1896. aastal Kama jõe ääres asuvas Sarapuli väikelinnas, vaesunud aadliperekonnast pärit vandeadvokaadi Ivan Vorontsovi perekonnas. Advokaadiamet tagas ka tol ajal korraliku sissetuleku ja suhteliselt vabameelsete vaadetega isa andis tütrele korraliku hariduse. Neiu omandas varakult inglise ja saksa keele ning saadeti 18-aastasena õppima Moskvasse kõrgematele juurakursustele. Arvestades ühiskondlikku suhtumist ja neid nappe võimalusi, mis naistel eelmise sajandi alguses Venemaal hariduse omandamiseks leidus, tuleb öelda, et Margarita sai oma aja kohta hea hariduse.

Kindlasti oli tegu äärmiselt andeka, suhtlemisosava, edasipüüdliku ja terase tüdrukuga. Margarita sattus Moskva haritlaste boheemlikku seltskonda ja tema seksapiili märkasid nii mõnedki noormehed. Paarikümneaastane andekas skulptor Pjotr Bromirski oli justkui ametlikult juba Margarita peigmees, kui jutud sahistasid, et noore naise armuke on hoopis maailmakuulsa vene laulja Fjodor Šaljapini poeg Boriss.

Bromirski elutee jäi lühikeseks, veel enne kodusõja lõppu (oletatavasti 1920. aastal) suri ta tüüfusesse. Enne surma jõudis ta tutvustada Margaritat tol ajal juba kuulsa, imperaatorliku akadeemia skulptorist akadeemiku Sergei Konenkoviga. Konenkov oli äärmiselt vitaalne mees, kes tegi päevad läbi usinasti tööd. Öösiti aga kogunes tema ateljeesse kirev seltskond. Pummeldati, räägiti kunstist, loeti luuletusi. Üks sagedasemaid külalisi oli luuletaja Sergei Jessenin.

Margarita jälgis mängu, hoidus alkoholist, mõjus aga seltskonnas sütikuna. Konenkov oli temast 22 aastat vanem ja päris loomulik, et Margarita tundus talle nii veetleva ja värskena. Skulptoril hakkas veri keema, ta tegi lähenemiskatseid, ent Margarita sõitis kiremöllu eest hoopis kaugesse kodulinna Sarapuli.

Seda ei oska vene kirjarahvas üheselt öelda, kas neiu saatis koju ärevusse sattunud sõpradest pererahvas, kes oli ta kostile võtnud, või teadis varatark tütarlaps ise, et menukas skulptor neelab konksu lõplikult alla alles distantsilt. Konenkov kihutas neiule kaugesse Kama-äärsesse kolkasse järele ja palus isalt ametlikult tütre kätt. Ivan Vorontsov keeldus liiga suure vanusevahe tõttu. Ahastuses skulptor sõitis tagasi Moskvasse ja hakkas meelehärmi vaigistamiseks armastatust puuskulptuuri voolima.

Sidemed luurega

Siis aga saabus pealinna vahepeal otsusele jõudnud Margarita. Pärast tormilisi revolutsiooniaastaid Margarita ja Sergei viimaks abiellusid (1922). Imperaatorliku akadeemia üks hiilgavamaid skulptoreid, kellelt tsaariajal suutsid teoseid tellida vaid väga rikkad, oli valutult sulandunud Nõukogudemaa kunstiellu. Järgmisel aastal suundus kunstnik koos noore abikaasaga USA-sse, kus 1923. aastal toimus New Yorgis vene ja nõukogude kunsti esinduslik näitus.

Konenkov sai vaimustatud vastuvõtu osaliseks ja mõne kuu asemel jäi paar USA-sse pea 22 aastaks. Millal ja kuidas tark ja kaval Margarita Nõukogude Liidu luureorganitesse sattus ning kas ja kui palju oli asjaga seotud suur skulptor ise, seda ei oska teemat uurinud vene ajaloolased ja biograafid päris täpselt öelda. Vastavad arhiivid on selle koha pealt ikka veel suletud.

On küll teada, et USA-s suhtles Margarita tihedalt teise veetleva vene seltskonnadaami Jelizaveta Zarubinaga, kuut võõrkeelt valdava, Sorbonne'is ja Viinis õppinud kaunitariga, kes oli juba 1920. aastatel saanud nõukogude agendiks. Jelizaveta elas USA-s koos abikaasa Vassili Zarubiniga, nõukogude luure Washingtoni residendiga. Teiste hulgas suhtles Jelizaveta tihedalt USA aatompommi projekti juhi John Oppenheimeri naise Katherine'iga. Nõukogude luure tundis sõja-aastatel suurt huvi aatompommi ja sellega seotud teadlaste vastu ning neil olidki kombitsad sügavale ameerika teadlaste ringkondadesse aetud.

USA-s lõi Margarita Konenkova seltskonnadaamina tõeliselt särama. Temasse olevat pööraselt ära armunud vene helilooja Sergei Rahmaninov, kes elas Ameerikas. Uuesti ilmus Margarita ellu ka mees nimega Šaljapin - sedapuhku kuulus laulja ise. Neid ammuseid kõmujutte on kinnitanud näiteks kahe maailmasõja vahel USA-s viibinud Natalja Kontšalovskaja, Vene filmi suurkujude Nikita Mihhalkovi ja Andrei Mihhalkov-Kontšalovski ema. (Siis oli ta küll veel abielus USA-s töötanud nõukogude luuraja Aleksei Bogdanoviga.)

Abikaasa Konenkov hoidis pigem madalat profiili, sest Margarita oli mänedžeri, tõlgi ja osava seltskonnadaamina see, kes skulptorile Ameerikas kuulsuse ja hea elu teed sillutas. Lisaks oli naine modelliks mitmele skulptuurile, mis USA kunstipubliku hulgas vaimustust tekitasid.

Meister ja Margarita

Albert Einstein ja Margarita Konenkova kohtusid esmakordselt 1935. aastal. Siis, kui Einstein astus Konenkovi ateljeesse, sest Princetoni ülikool oli tellinud vene skulptorilt oma kuulsa kaastöötaja skulptuuri. Samal aastal haigestus Einsteini teine naine Elsa raskelt ja suri aasta hiljem. Albert oli 56-aastane, veetlev Margarita saamas 40. Kas tunded lahvatasid kohe või siiski aasta hiljem, pärast Elsa surma, on raske hinnata. Kui palju oli Margarita käitumises luureülesannet, kui palju isiklikke tundeid, ka seda pole võimalik enam kuidagi mõõta. Einstein on ühes kirjas kiitnud Margarita „jumalikku rahu", mis näitab, et saatuslik daam oli ka suurepärase enesevalitsemisega. Lisaks hoolitsetud figuur - Margarita ei sünnitanud kunagi ühtegi last -, elegantsus ja veel üks asi, mida Einstein läbi elu hindas - saladuslikkus.

Peatselt pärast tutvumist üüris Einstein koduse Sarnaki järve ääres Margaritale suvemaja, kus naine tihedalt viibis. Pärast abikaasa surma ei püüdnud Einstein nende lähedast suhet enam varjatagi (kui, siis ehk sugulaste eest). Nad sõitsid tihti paadiga järvel - suur teadlane oli kirglik purjetaja -, käisid koos seltskonnas, võtsid vastu külalisi. Einstein mõtles nende kahe kohta välja ühisnime: Alma.

Küllap Albert Einstein aimas ka seda, et armastatud naine võib olla seotud nõukogude luurega, ent see teda ei seganud. Läände põgenenud nõukogude luuraja Pavel Sudoplatov kinnitab, et perekond Konenkovide roll, pääsemaks Einsteini ja temaga seotud info juurde oli väga suur. Hiljem meenutab Einstein ühes kirjas Nõukogude Liidu New Yorgi konsulit Pjotr Pavlovitši, professionaalset luurajat, kellega Einstein ja Margarita kohtusid Sarnaki järve ääres ja käisid isegi koos kalastamas. Kui nõukogude luurevõrk 1945. aastal Põhja-Ameerikas suure pauguga vahele jäi, pääsesid nii Pavlovitš kui ka Margarita Konenkova õigel ajal plehku.

FBI huviorbiidis

Juudina oli Albert Einsteinil piisavalt infot kunagisel kodumaal Saksamaal valitsenud olukorrast, Hitleri kohutavast antisemitismist ja juutide tagakiusamisest, mis jõudis holokaustini. Einstein vihkas natsismi ja tal polnud selles sõjas raske poolt valida. Paljude ameerika juutide suur sümpaatia Nõukogude Liidu kui fašismi kõige kindlama vastase suhtes oli ilmselge.

Teise maailmasõja alguses moodustati USA-s juudi selts Venemaa abistamiseks, mille presidendiks valiti Einstein. Selle seltsi hõlma all asutati ka vene sektsioon eesotsas Sergei Konenkoviga, selle vastutavaks sekretäriks sai Margarita Konenkova. Selts oli USA-s populaarne ning kogus hulgaliselt raha ja riideid, et aidata võitlevat Nõukogude Liitu. Selle tegevuse käigus tõusis Margarita prestiiž. Ta kohtus presidendiproua Eleonor Roosveltiga, paljude kongresmenide ja Ühendriikide elus oluliste inimestega. Tal oli auto isikliku autojuhiga ja loož Metropolitan Operas.

Kuigi Albert Einstein kohtus president Roosveltiga ja pööras tema tähelepanu Saksamaa püüdlustele teha omaenda ülirelv, ei osalenud kuulus teadlane hilisemas nn Manhattani projektis, mille tulemusena USA-s valmisidki esimesed aatompommid. Need, mis heideti Hiroshimale ja Nagasakile. Näib, et ta polnud sellest ise kuigivõrd huvitatud, kuid võib ka olla, et teda ei tahetud ülisalajase uurimistöö juurde lasta. Hiljem, kui arhiivid lõpuks avati, selgus, et FBI jälgis teadlast palju aastaid ja tema toimik oli sadu lehekülgi paks. Einsteini kahtlustati kommunistlikes veendumustes, mis oli muidugi liialdus.

Hoolimata oma mõningasest, ehk rohkem seltskonnale etendatud boheemlikust „professorlusest" ja sotsialistlikest mõtteavaldustest, oli Einstein kursis ka igasugust vaba- või teisitimõtlemist välistava stalinliku terroriga Nõukogude Liidus ning hoidus seda režiimi avalikkuse ees liigselt toetamast. 1933. aastal, natuke enne lõplikku lahkumist Euroopast, kuulutas suurmees: „Olen veendunud demokraat. Just sel põhjusel ei sõida ma Venemaale, ehkki olen saanud väga südamlikke kutseid. Nõukogude valitsejad kasutaksid minu Moskva-reisi kahtlemata oma poliitiliste eesmärkide edendamiseks. Nüüd eitan ma bolševismi samuti nagu fašismi. Olen kõikide diktatuuride vastu."

Seaduslikud suhted

Suurest teadlasest on alles jäänud üsna palju kirju armastatud naistele ning need on täis kirge ja iha. Õpingute ajal Zürichi kõrgemas tehnikakoolis tekkis Einsteinil suhe kaasüliõpilase Mileva Maričiga. Tol kaugel 20. sajandi algusajal oli haritud naine, kes süveneb teadusse ja veel reaalainetesse, täielik haruldus. Kindlasti oli suhte üheks aluseks mõlema vaimne lähedus, kuid Einstein oli kirjavahetuse järgi otsustades ka tõeliselt armunud. Kuigi serblanna Mileva polnud kaasaegsete hinnanguil eriti kena, lonkas natuke ja oli üsna labiilse närvisüsteemiga, abiellusid nad 1903. aastal. Neile sündis kolm last. Tütar Lieserl, kelle Mileva sünnitas kodumaal veel enne abielu, suri mõnekuusena sarlakitesse. Einstein ei näinud teda kunagi. Vanemast pojast Hans Albertist sai tubli insener, kes elas korraliku kodanlasena suurema osa elust USA-s. Noorem poeg Eduard oli vaimuhaige, kes viibis aasta-aastalt ikka sagedamini hooldusasutustes, kuni suri.

Teadusele pühendunud Einsteinil jäi koduste jaoks üha vähem aega. Koduperenaise seisusesse langenud Mileva muutus järjest närvilisemaks, lisaks levisid kuuldused Einsteini romantilistest seiklustest. Nii jooksiski nende suhe karile. Pärast mitmeid eraldi elatud aastaid lahutasid nad ametlikult 1919. aastal.

Kuid juba 1913. aastal oli taastunud Alberti kirjavahetus nõo Elsa Einsteiniga, kellega ta oli varasemalt kergelt flirtinud. Peatselt võttis nende kirjavahetus märksa emotsionaalsema tooni kui nõbude vahel kombeks. Albert Einstein kirjutas Elsale tormilisi armuläkitusi. Teadusse sukeldunud mehele näis sobivat olukord, kus seaduslik naine elas lastega kaugel ja armastatud Elsa, kellega ei sidunud mingid köidikud, oli aeg-ajalt lähedal. Kuid kodanliku kasvatusega Elsa, kellel oli esimesest abielust juba kaks tütart, tahtis kangesti ka korralikku kodanlikku liitu.

Mõni kuu pärast lahutust, 1919. aasta juunis, abiellus Albert Einstein Elsaga. „Minul pole vist mingeid andeid, olen ainult naine ja ema," ütles Elsa aastaid hiljem intervjuus New York Timesile. „Minu matemaatikahuvi piirdub majapidamisarvetega." Naine oskas hoida Einsteinide majandusasjad korras, juhtis nende vahepeal nii reisirohkeks muutunud elu ja leppis sellega, et on maailma geniaalseimaks peetud teadlase, 1921. aastast Nobeli preemia laureaadi seaduslik proua. Abielu püsimine oli talle tähtsam kui abikaasa väidetavad suhted teiste naistega. Einstein võis sõnades olla aeg-ajalt päris sarkastiline ja torkav, aga kui püüdis kena olla, siis võlus inimesi lennult.

Suurmehe sekretärid

Juba 1923. aastast pärinevad Einsteini kirjad oma sekretärile Betty Neumannile, mis sisaldavad kirglikku kutset tulla tema juurde. Betty loobus ja Einstein sai äraütlemisest malbelt vabandades ilusti üle.

1928. aastal sai Einsteini sekretäriks Helen Dukakis, kes teenis teadlast üdini lojaalse ja andununa tolle elu lõpuni. Häbematumad eluloolased on kindlad, et ta oli ka armukesena suurmehele alati käepärast. Mitmeid oma aja rikkaid ja kauneid naisi nii Saksamaal kui ka mujal Euroopas ja Ameerikas seostatakse Einsteiniga. Suur kirjakirjutaja ja arvamuseavaldaja oli siiski piisavalt diskreetne - ta ei hoobelnud kunagi oma armusuhetega.

Ühes Einsteini kirjas abikaasa Elsale on ilus seletus: „1. kui kellelegi meeldib midagi, mis ei kahjusta teisi, siis tuleb seda teha; 2. kui kellelegi ei meeldi midagi ja see ainult tekitaks teistele tüli, siis tuleb sellest hoiduda." Talle meeldis naiste vaimustatud tähelepanu ja ta arvas endale omase enesekindlusega, et Elsa ei tohiks sellest numbrit teha, tülitsemisest rääkimata. Elsa leppis abikaasa iseärasustega elu lõpuni.

Ühe armastuse lõpp

1945. aastal jooksis USA-s tegutsenud nõukogude luure šifreerija USA poole üle ja sealsetel luureorganisatsioonidel läksid silmad üllatusest ümmarguseks ‒ tegu oli sügavale Ühendriikide struktuuridesse imbunud hästi organiseeritud luurevõrguga. Nõukogulasi huvitas eriti ameeriklaste aatompommi projekt.

Saksamaalt põgenenud ja läbi Inglismaa USA-sse, lõpuks Los Alamosse aatompommi konstrueerimise juurde jõudnud Klaus Fuchs jagas Nõukogude Liidu spioonina aastaid Moskvasse kõige salastatumat informatsiooni. Alles 1950. aastal jäi ta vahele ning pandi Inglismaal vangi. Aasta hiljem tabati spioonidena abielupaar Julius ja Ethel Rosenberg. Viimastel läks eriti halvasti, sest just neile määriti kaela USA aatomisaladuste edasiandmine Nõukogude Venemaale ning määrati karistuseks surmanuhtlus, mis 1953. aastal ka ellu viidi. Tagantjärele tuli välja, et nad olid pigem etturid aatompommi saladuste jahil.

Abielupaar Rosenbergid sattusid süüpinki halval ajal, kommunismivastase hüsteeria tipptunnil. Rahvale püüti jätta muljet, et kommunistid said aatompommi vaid tänu alatutele spioonidele. Paljude tuntud inimeste kõrval pöördus ka Einstein USA valitsuse poole ettepanekuga Rosenbergide kohtuotsust pehmendada. Asjatult. Tagantjärele on endiselt selgusetu, kui palju võlgneb Nõukogude Liit oma 1949. aastal valminud esimese aatompommi eest heale spionaaživõrgule, kui palju omaenese andekatele teadlastele.

Margarita Konenkovale olevat pakutud enne sõja lõppu ka USA kodakondsust, kuid ettevaatlik naine sai aru, et vahelejäämise korral võib tedagi ähvardada karm karistus. 1945. aastal saadeti Stalini korraldusel aurik Smolnõi USA-sse ekstra selleks, et võtta peale Konenkovid ja skulptori allesjäänud kunstitööd. Laev viis nad otse Vladivostokki, aasta lõpuks jõudis abielupaar Moskvasse.

Margarita võttis ühendust Lavrenti Beriaga ja neile eraldati Moskva südalinnas esinduslik stuudio-korter. Seda ajal, kui propaganda mõjul pöördusid kunagisele kodumaale tagasi paljud emigrandid, kes sattusid joonelt koonduslaagritesse või lasti maha. Ajal, mil kogu sõjaaja võidelnud-virelenud inimesed elasid kohutavas viletsuses. Pole kahtlustki, et tegemist oli tasuga eriliste teenete eest.

Albert Einstein saatis regulaarselt oma viimasele armsamale kirju. Palju Margarita neile vastas, pole teada. Teadlane pärandas oma arhiivi Heebrea ülikoolile, sealsed arhivaarid on kinnitanud, et nemad pole ühtegi Konenkova kirja leidnud. Kas luuraja oskas edukalt jälgi kustutada? Või on tegu hoopis juutide sihikindla tööga kuulsa kaasmaalase maine hoidmisel?

Ühel hetkel keelati Alberti ja Margarita kirjavahetus ära ning 1955. aastal Einstein juba suri. Konenkova elas Moskvas, tegutsedes eduka skulptorist mehe asjaajaja ja suhtekorraldajana. Kusjuures Konenkovil läks Nõukogude Liidus jätkuvalt hästi, ametlik tunnustus saatis teda kuni surmani 1971. aastal. Skulptoril jäi vaid kolm aastakest 100 aasta juubelist puudu.

Pärast mehe surma tõmbus Margarita avalikust elust tagasi. Ehmatav on aga see, kuidas kunagine sädelev seltskonnadaam siit ilmast lahkus. 1980. aastal leiti ta oma kodust surnuks nälginuna. Hooldaja oli jätnud ta omapead ja kunagisest kaunitarist, kes pani paljude meeste südamed põksuma, oli järele jäänud kohutav vanamooriskelett.

Lugu ilmus esmakordselt ajakirjas Elu Lood.