NOSTALGIA | Legendaarne lauljanna Miliza Korjus: kui Eesti ei vajanud mind, siis mina ei vaja Eestit!
„Muusika oli meie perekonnale kõik," on meenutanud Miliza Korjuse õde Anna, kes elas alates Teise maailmasõja algusest samuti Eestis. „Ehkki meie isa Arthur Korjus ei olnud professionaalne muusik, oli ta ometi hea kõrvaga, hea muusikalise maitsega ning märkimisväärselt andekas viiuldaja. Meie ema kandis endas aga poola-vene laulutraditsioone. Minu vanem õde oli professionaalne viiuldaja ja mängis orkestris. Vend oli üsnagi hea pianist ja mina ise mängisin talutavalt viiulit, tšellot ja klaverit. Noorem õde Miliza oli aga meie perekonna tõeline solist. Alguses unistas ta baleriinikarjäärist, kuid peagi tõusis laulmine tema elus esikohale ja kõik ülejäänu ununes."
Kui Miliza hakkas tõsisemalt laulmisega tegelema, õpetanud isa Arthur tütart laulma viiuli kõla järgi. „Laula hästi või ära laula üldse!" olid isa sõnad, mida Miliza mäletas terve elu. Ning küllap just tänu isalt saadud koolile hakkas aastaid hiljem Hollywoodis „Suure valsi" võtetel viiulikunstnik Toscha Seidel kutsuma Milizat inimviiuliks. Selle omapärase võrdluse võtsid kiiresti üle mitmed muusikakriitikud.
Lauluõpinguid alustas Miliza Korjus Tallinnas lauluõpetaja Varvara Malama erastuudios ning noore lauljatari esimene soolokontsert toimus 5. mail 1929. aastal Narvas kohaliku vene kogukonna kogunemisõhtul. Isa Arthur, kes jätkas Eesti Vabariigis karjääri pedagoogina Tondi sõjakoolis, abiellus lesestunud Helene-Henriette von Foelschiga, kellel oli eelmisest abielust poeg Kuno. Miliza ja Kuno kohtusid esimest korda ühel jõuluõhtul Tallinnas ja juba järgmisel päeval tegi noormees neiule abieluettepaneku. „Ma arvasin, et ta teeb nalja," meenutas Miliza hiljem, „ja ma nõustusin. Kuid järgmisel päeval sain ma aru, et asi on naljast kaugel. Kaks nädalat hiljem me abiellusime."