Metsavennad ja nende armastatud | Metsavendadega suheldes ootas naisi sunnitöö Siberis või surmanuhtlus, kuid see neid ei takistanud

“Metsa mindi seepärast, ja pole vahet, kas läks naine või mees, et kardeti repressioonide ohvriks langeda, teisalt oli seal­juures aga ka lootus, veendumus või usk, et Eesti saab ühel päeval taas vabaks ja et selle vabaduse eest tuleb ise seista,” ütleb ajaloolane Martin Andreller. “Elu metsas võis olla väga raske. Pigem jahe kui soe punker. Toitu hankida oli ohtlik ja keeruline ning lisaks aetakse sind nagu looma taga. Teisalt mure külasse jäänud pere või sugulaste või nendesamade – armsamate pärast. See oli väga julge püüe ise midagi korda saata, ise enda ja oma rahva eest seista. Eks sellegi käigus armuti, elati ja võideldi koos nii oma elu kui ka oma vabaduse eest. Samamoodi variseti ka manalasse koos – kas haarangutes, lahingutes julgeolekuüksustega või vangilaagrites.”